Ameerika 20saj. mööbel ja mööbli disainerid.

Ameerika 20saj. mööbel ja mööbli disainerid.

Ludwig Mies van der Rohe (1886-1969) sündis Aachenis Saksmaal, kiviraiduri pojana. Nooruspõlves töötas mõnda aega pereäris, enne kui läks 1908.aastal Berlini tööle mööblidisainer Bruno Pauli ja tööstusarhitekti Peter Behrensi juurde. Hiljem Preisi Karl Friedrich Schinkel ja Frank Lloyd Wright käe all. 1912.aastal avas oma kontori Berliinis.Esimese Maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Sõja lõppedes asus taas tööle arhitektina. Sellel perioodil alustas loomingulisi katsetusi teras -ja klaasseintega. Osales mitmetes Berliini avangard rühmituste töös ,nagu “Novembergruppe”, “Zehnerring” ja “Arbeitsrat für Kunst ja ajakirja „G“ väljaandmisel. Andis suure panuse arhitektuuri filosoofiasse, olles Weissenhof Projekti (Stuttgarti kaasaegsed korterid ja majad ) kunstiline juht. Sellest perioodist pärinevad tema poolt projekteeritud massidele mõeldud terastorudest Bauhaus sotsialistlikust ideest lähtuvad toolid MR 10 ja MR 20. 1927. aastal kavandas ühe oma kuulsamaid töid Saksa paviljoni rahvusvahelisel näitusel 1929, tuntud kui klaasist ja marmorist Barcelona paviljon. Sellele näitusele projekteeris ka kuulsa X jalgadega Vana-Rooma tüüpi kroomist, musta nahaga kaetud tooli polstriosa „MR 90 Barcelona’’. 1930. aastast asus tööle Bauhaus Schooli direktorina. Kus töötas kuni kooli sulgemiseni natside poolt 1933. aastal. Osales 1932. aastal USA-s toimunud MoMA-s modernistlikku arhitektuuri näitusel. Tänu näitusele saavutas tuntuse Ameerika Ühendriikides. Emigreerus 1937.aastal USAsse asudes tööle Arhitektuurikooli Illinois Institute of Technology Chicagos, kus töötas direktorina kuni 1958. aastani. Õpetas üliõpilastele materjali tundmise ja omaduste mõistmise vajalikkust, enne kui asuvad midagi disainima. Kõigepealt puit, siis kivi, tellis ja seejärel betoon ja teras. Projekteeris Ameerika sõjajärgsel perioodil rahvusvaheliselt tuntud hooned Farnsworth House Plano Illinois, New Yorgi Seagram Building ja Chicago IBM Plaza. Kasutas oma loomingus tema poolt armastatud kalleid materjale nagu marmor ja peegelklaas.

Autasustati 1959.aastal Saksamaa „Orden pour le Merite“ ning 1963 aastal Ameerika Ühendriikide „ Vabaduse medaliga“

1962 aastal kutsuti Ludwig Mies van der Rohe projekteerima Berliini „Uus Riiklikg Galerii “ .Tema filosoofiline juhtmõte „ ei vähem ega rohkem“ sai kahekümnenda sajandi keskpaigas projekteerijate lähtemotoks.

Tema projekteeritud ilus mööbel ja arhitektuur on lihtne ja voolujooneline samas suurepärane detailides. Sageli kasutatav cantilevered vormid, mis aitasid luua õrnu, õhulisi ning peeneid mööblivorme, raame ja struktuure. Kvaliteetse nahaga ja kangaga kaetud polstriosad, et pehmendada välimust ja lisada luksuslikku mugavust. Mis on väga ilusasti kooskõlas metallist raamiga. Mõned klassikaks kujunenud toolid, näiteks Barcelona tool ja laud, Bruno tool ja Tugendhat tool. Kõik nad olid algselt mõeldud ja valmistatud kindlasse arhitektuursesse projekti. Paljud van der Rohei projekteeritud mööbliesemed on toodetud firma Knoll poolt. Tema mööbliga sisustasid paljud rahvusvaheliselt tunnustatud disainerid ja stilistid.

Temapoolt kujundatud mööbel on veel tänapäevalgi hinnatud ja kuulus. Kindlasti on paljud teist kokku puutunud tema oodud mööbli kui mitte originaali, siis eeskujudel valmistatud koopiatega.

Ludwig Mies van der Rohe looming oli üheaegselt armastatud ja vihatud. Mõnede arvates külm, steriilne ja elamiskõlbmatu keskkond. Teiste arvates, et tema loodud arhitektuur on looming kõige puhtamal kujul. Ludwig Mies koos Walter Gropiuse ja Le Corbusier’ga on nimetatud modernse arhitektuuri pioneerideks. Mies nagu ka paljud tema ajastust , peale Esimest Maailmasõda nägid võimalust luua midagi uut ja kaasaegset. Selleks asutasid enda uue arhitektuuri stiili, mis esindas moodsat ajastut.

Toolid MR 10 ja MR 20 Toolid „Barcelona“

Tugendhat tugitoolid Ludwig Mies van der Rohe Tugitool Bruno

Pehmemööbel Ludwig Mies van der Rohe

Marcel Lajos Breuer (1902-1981) ungarist pärit, juudi päritolu 20. sajandi üks maailma väljapaistvamaid, mõjukaimaid modernistlik arhitekt, mööblidisainer .

Breuer sündis Pecsi linnas Edela- Ungaris. Gümnaasijumis õppides ( peale gümnaasiumi lõpetamist 1920.a)avanes tal võimalus minna stipendiaadina õppima Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Pettus akadeemias maalikunsti õppeprogrammis ning seal valitsenud meeleoludes. Ning suundus kuue kuupärast Viinis tööle arhitektibüroos. Sõbra soovitusel, proovis Saksamaal, Weimaris hiljuti asutatud kunsti ja disainikooli Bauhaus. Peale tutvustavate ainete läbimist 1921.aastal. Oli Breuer üks kuuest kanditaadist, kellele pakuti võimalust asuda Bauhausi õppima. Oli suuresti mõjutatud koolis valitsenud avangardistlikest ideedest nagu konstruktivism ja De Stijli ideedest.

Breueri esimesek tööks 1921.aastal oli suurejooneline romantiline nikerdatud ja maalitud tugitool ( tuntud kui Afrika tugitool v.troon)

Õpingute aastatel kujundas mööblit ja osales koos vanemate kolleegidega sisekujunduse projektides. Sommerfeld Maja projekt ( 1921 ). Alustas mudel- majade ja iseseiva projekteerimistööga.

1922töötas Breuer uuendusliku puitliist mööbli väljatöötamisel, projekteerimisel.

Valmib De Stijlist mõjutatud, lihtsa konstruktsiooniga, inimese anatoomiast lähtuv puitliist tugitool. Tugitooli eksponeeritakse Kunstsammlungen Weimaris 1922.

Peale õpingute lõppemist 1924.aastal, viibis lühikest aega Pariisis, töötades arhitektina. Naases Gropiusi kutsel Bauhausi mööbli eksperimentaalosakonna juhatajaks ja õppejõuks. . Järgneb periood, kus kunstnik keskendub inovaatiivse ja eksperimentaalse puitmööbli arendamisele. Tekkivad paljud modernsed, avangardistlikud ideed, kus ta katsetab uute materjalide ning abstraktsete vormidega. Perioodil 1925-1928 tegeles terastorudest ja painutatud vineerist mööbli projekteerimisega. Üks tema esimesi projekte ( inspireeritud jalgrattaroolist) oli 1925 terasest nikeldatud raamiga klubitugitool, polstriosa kaetud musta nahaga B3( millele hiljem 1960 annab nime Wassily, õpetaja Vassili Kandinsky järgi ja auks).

Breuer kavandas hulgaliselt torudest valmistatud toole, laudu, taburette, kappe. Kerge, hügieeniline, mugav ja taskukohane mööbel on populaarne ning ihaldatud ka tänapäeval.

Lisaks mööbli projekteerimisele alusta ta ka sisekujunduslike töödega. Kavandades Dessause kolinud Bauhausi hoone sisustuse.

1926 /27 Breuer asutas firma Standard Möbel GmbH Kálmán Lengyel Berliinis. Hakates turustama metallmööblit. Abiellub endise kolleegiga Bauhausi päevilt Martha Erpsiga . Koos kujundatakse Breuer Haus am Horm interjööre

1928 aastal kolis Breuer Perliini jätkates arhitektuuri praktikat, kujundades interjööre, mööblit ja kaubamaju. Esitab tütre järgi nime saanud tooli ” Cesca ” Millest sai üks enim kasutatud toole maailmas.

Alates 1929 Breuer disainib cantilevered toolid.

Breuer välja töötanud muuhulgas kujundused , millel on üks väheseid diivaneid tehtud selles stiilis1930 näitus Berliinis.

Seoses 1931.aastal Saksamaal valitsenud majandusliku madalseisuga on Breuer sunnitud sulgema oma arhitektuuribüroo. Reisib Lõuna-Prantsusmaale, Hispaanias, Kreekas, Marokos.

1932 Jagades oma aega Ungaris ja Šveitsis, Breuer hakkab arendama alumiiniummööblit , millega ta võidab konkurentsi 1933 .

Järgmisel aastal naaseb Saksamaale. 1932-1934 elab põhiliselt Ungaris ja Šveitsis, kus realiseeritakse katkestatud projektid Harnischmacher House, Wiesbaden. Projekteerib mööblit Wohnbedarf mööblisalongi Zürichis..

1932.aastal alustab tööd alumiiniummööbli projekteerimisega. 1934.aastal valmivad,toodetakse esimesed alumiiniumist mööbliesemed.
Walter Gropiuse kaasabil kolib 1935.aastal Inglismaale, kus tutvub modernistliku arhitektuuri ja disaini tootmisega tegeleva firma Isokon Furniture Company asutaja Jack Pritchard (” ‘ Isokon ”’ firma asutati 1929,oli kunagi kaubanduslikult edukas. II maailmasõja puhkedes oli ,. Isokon mööblivabrik sunnitud lõpetama oma tootmise 1939 aastal). Breueri soov oli töötada edasi metallmööbliga. Pritchardi arvates olid britid liiga konservatiivsed, et osta modernistlikku metallmööblit. Ning ta soovitas Breueril projekteerida firmale vineerist mööblit. 1936 valmib Isokon Long tugitool, mille prototüübiks oli autori üks varasematest alumiiniumist tugitoolidest. Isokon söögilaud, Isokon üksteise alla komplekteeritavate taburetid, Isakon vineerist toolid,

Koostöös Isokon arhektuuribüroo FRS Yorke kujundab mitmeid hooneid ja kohalikust kivist, klaasist ja metallist Gane Pavilion Bristol.

1937 emigreerus Breuer Ameerika Ühendriikidesse. Taas algab tema tihe koostöö Walter Gropiusega. Töötades õppejõududena Harvardis ja hiljem Cambridge ülikoolis Massachussetsis ( mis kestis kuni 1941 ). Kahe mehe koostöös valmivad projektidHenry C. Chamberain puhkemaja (1940), Geller House ( 1945 ) Tema käe all sirgus terve põlvkond noori väljapaistvaid disainereid ja arhitekte Philip Johnson , Paul Rudolph ja John Johansen, Eliot Noyes, IM Pei , Ulrich Franzen.

Neil aastatel jätka ta ka vineerist mööbli projekteerimist ja kujundamist
Pärast Teist Maailmasõda 1946.aastal kolis Breuer New Yorki ja alustas taas era praksisesega . Järgneva kümne aasta jooksul kujundab ja sisustab üle seitsmekümne hoone. Selhulgas , oma kodu New Kaanan , CT ( 1947 ).

1953 aastal valiti Breuer koos Pier Luigi Nervi ja Bernard Zehrfuss kavandama uut UNESCO peakorterit Pariisis.

1957 Projekteerib New York University auditooriumi ja ühiselamud.
1963 Alustab kolm aastat kestnud Museum of American Art, New York . projekteerimisega

1968.aastal pälvis Marcel Breuer AIA kuldmedali.( Ameerika Arhitektide Instituudi kõrgeim autasu panuse eest arhitektuuri arengusse. Alates 1947. aastast on auhinda välja jagatud enam-vähem igal aastal. Esimene auhind anti välja 1907. Aasta)

1970 Designs Armstrong Rubber Company peakorter asub West Haveni , Connecticut , kus asub Robert F. Gatje ja hakkab tööle Austraalia Pariisi saatkonnas konsulteerinud arhitekt endine assistent Harry Seidler .

1976 läks Breuer pensionile.

20.sajandi üks kuulsamaid arhitekte ja mööblidisainereid. Marcel Breuer suri peale pikka haigust New Yorgis 1981.aastal.

Marcel Breuer teras -ja alumiiniumtorudest ning vineerist valmistatud mööbel on muutunud klassikaks ja ihaldatud ka tänapäeval. Tema projektide järgi valmistatud mööblit valmistatakse täna Ameerika mööblifirma Knoll ( asutatud New Yorgis 1938 ) jne. poolt.

Marcel Breuer 1921 Slatted Chair, 1923 Marcel Breuer

(Afrika troon) De Stijlist mõjutatud puidust tugitool

Marcel Breuer 1922

Club Armchair B3, (tugitool Wassily)1925 Marcel Breuer Chair (B33)
Marcel Breuer

Tubular Steel toolid , 1928-29 Tubular Steel tugitool, 1928-29
Marcel Breuer

Marcel Breuer F 41 | 1928 Marcel Breuer, serveerimislaud ( 1929)

Marcel Breuer, tool Cesca 1928 Marcel Breuer, B 35 (1929)

MARCEL BREUER esimene mudel. WB 301, c. 1934.

Hinnanguline väärtus £5,000-7,000

Marcel Breuer B-35, Marcel Breuer

Broom Aluminium chaise longue, Marcel Breuer 1935-36

Cupboard, Dining Table, 1936

1930

Tugitool Marcel Breuer Isokon , 1936

Marcel Breuer 1936 Marcel Breuer 1936

Virnastatud toolid

Marcel Breuer klubi tugitoolid 1936

Ventrice korteri, üks tuba London, 1936. Marcel Breuer kavandatud mööbliga.

Garden, maja muuseum 1949 MARCEL Breuer Geller House II, 1959

Walter Gropiuse maja mööbel Marcel Breuer

Marcel Breuer disain Marcel Breuer

Valmistaja firma Knoll $1,563.00 USD

disain Marcel Breuer

Marcel Breuer toolid

Josef Albers ( 1888- 1976) Saksa-Ameerika maalikunstnik kunstiteoreetik, õpetaja, disainer, fotograaf, trükikunstnik, graafik ja luuletaja.

Josef Albers sündis Põhja- Saksamaal Bottrupis katoliiikus perekonnas.

1905-1908 õppis Josef Albers Bürenis algklasside õpetajaks

1908-1913aastatel töötas Josef Albers Langenhorstis ja Bürenis ning ümberkaudsetes linnades Dülmenis, Stadtlohnis algklassi õpetajana.

1913-1915 õppis Josef Albers Berliini ” Königliche Kunstschules “. Omandades kunstiõpetaja diplomi.

Valmivad esimesed natüürmordid ja linoollõige Prints1915

1916- 1919 õppis Josef Albers Esseni School of Arts and Crafts.

1918 valmib Josef Albersi kavandatud Bottropi Mihkli kiriku vitraaž .“ Rosa mystica ora pro nobis“

1919-1920 õppis Josef Albers Münchenis Kaunite Kunstide Akadeemias Franz von Stucki ja Max Dörneri juhendamisel maalimistehnikat

1920-1923 jätkab Josef Albers õpinguid Bauhaus Weimaris. Läbides sissejuhatava kursuse Johannes Itteni juhendamisel, hiljem Paul Klee ja Georg Muchega. Tegeledes paralleelselt vitraažiga,1921.aastal valmib klaas- kompositsioon „ Rhenish Legend“

1922.aastast osaleb Josef Albers Bauhaus vitraaži -ja maaliosakonna praktilise õppejõuna. Projekteerib ja valmistab vitraažaknad Walter Gropiuse Sommerfeldi majale Berliinis ning vastuvõturuumile Gropius kabinetis Weimaris. Projekteerib Gropius kabineti ja vastuvõturuumi lauad ja raamaturiiulid.

1923 määras Walter Gropius Josef Albersi välja töötama Bauhausi klassikalise kunsti kontseptsiooni. Lähtudes iga kunstiliigi funktsioonist ja kasutatavate materjalide omadustest. Asendades valitsenud ekspressionistlikku suuna konstruktivistlikku kujundusega. Millega aitas oluliselt kaasa tööstusdisaini kujunemisele.

Peale Itteni lahkumist Bauhausist, alustas Josef Albers sissejuhatava tööstus -ja praktilise disaini ning käsitöö kursuse õpet algajatele.

1924 ilmub Bauhaus ajakirjas Junge Menschen, Josef Albersi esimene kirjutis, essee ” Historisch oder Jetzig “

1925.aastast,peale Bauhausi kolimist Dessausse , juhib Josef Albers koos László Moholy – Nagyga klaasi -ja vitraaži osakonda. Õpetab mööblidisaini, joonistamist- ja kalligraafiat, tüpograafiat

Samal aastal abiellub Josef Albers Bauhausi õpilase Anneliese Fleischmanniga( 1899- Värske abielupaar veedab oma mesinädalad Itaalias.

1926 valmib Josef Albersi loodud „Saturn laualamp“ ringi ja kera vähendatud vorm inspireeritud Saturnist ja teistest orbiidil tiirlevatest kaaslastest.

1926-1927 disainib Josef Albers klaasmaale ja suurel hulgal vitraažaknaid Berliini firmadele Gottfried Heinersdorff , Puhl ja Wagner.

Bentwood tugitooli. Kujundab dr.Fritz ja Anna Moellenhoffi korteri mööbli Berliinis.

Josef ja Anni Albers reisivad Kanaari saartele.

1928 aastal peale Marcel Breueri lahkumist Bauhausist asus Josef Albers juhtima ka puiduosakonda kuni kooli kolimiseni 1929.aastal Berliini.

Josef Albers esineb Prahas toimuval rahvusvahelisel seminaril ettekandega” Werklicher Formunterricht ”

1929 reisivad Josef ja Anni Avignoni, Genfi, Biarritzi ja Pariisi.

Augustis sõidavad Barcelonasse külastades International Expositioni.

Josef Albers esineb kahekümne klaasmaaliga Bauhausi meistrite näitusel Zürichis ja Baselis. Tema disainitud tugitooli eksponeeritakse Baselis Kunstgewerbe muuseumis.

1930 reisivad reisivad Josef ja Anni Hispaanias ja Itaalias.

1931 projekteerib Josef Albers hotellitubade sisustuse Berlin Building näitusele.

Joonistab Josef Albers oma esimese pildiseeria pildi Treble Clef “Gn”

1932 peale Bauhausi kolimist suunduvad Josef ja Anni Berliini.

Toimub Josef Albersi Bauhausi perioodi klaasi hõlmav ( 1920-1932) isikunäitus

Josef Albersi Bauhausi perioodil kujundatud, valminud mööbel, tüpograafia, linoollõige, litograafia ja igapäeva tarbeks mõeldud esemed. Milles võib äratuntavalt jälgida” De Stijl “ ideed, kus objekt kunstilisus lähtub kasutusotstarbest ja materjalist.

1933 peale Bauhausi sulgemist emigreerub Josef Albers koos abikaasaga Ameerika ühendriikidesse. Tegutseb graafikuna ja töötab kuraatorina Museum of Modern Art’is.

Kutsutakse vastloodud Põhja- Carolina Black Mountain College’i ( üks kunsti ja kirjanduse avangardliikumise keskuseid) õppejõuks. Algul töötas kunsti õppejõuna ja hiljem disainiosakonna juhatajana kuni 1949.aastani.
1933-1936 on Josef Albers grupi ” Abstraction of creation ” liige.

1934 esineb Josef Albers kolme loenguga Kuuba Lütseumis Club Havanas kutsel. Paraleelselt toimub tema kunstinäitus Periódico ” El Nacional ” , Mexico

Valmib esimene Josef Albers abstraktne õlimaal. Etüüd ” Akvaarium ” pilt mida võis pöörata erinevat suundades alati moodustab uue kujundi ( pildi).

1935 reisivad Josef ja Anni Mehhikosse külastuskohad on Oaxaca , Acapulco, Monte Albán , Mitla ja Teotihuacan. Inspireeritud Kolumbuse-eelsest kunstist, hiiglaslikud püramiidid ja väikesed savist kujukesed mis kinnitasid Bauhaus ideed ananüümsest ideaalkunstnik – käsitöölisest , kelle töö väljendub ühiskondlikus väärtuses , mitte isiklikus tundes. Valmivad 1936 aastal Josef Albersil hulk abstraktseid joonistusi. To Mitla 1940 ja Tierra Verde 1940.

Esineb Josef Albers Asheville NC City Hallis Abstract Art näitusel oma piltide ja maalidega.
1935-1941 toimuvad Josef Albersi personaalnäitused erinevates Ameerika galeriides JB Neumanni New Art Circle ja Nierendorf Galerii New York ; Germaani Muuseum Harvardi Ülikool, Addison Museum of American Art ,San Francisco Museum of Art, Katharine Kuh Gallery ning Chicagos. Periódico ” El Nacional ” , Mexico Citys.

Alates 1936.aastast tõõtab Albers külalisprofessorina erinevates ülikoolides , sealhulgas Graduate School of Design Harvardi Ülikool,Cincinnati Kunstiakadeemia Ohios, Yale University , New Havenis,Universidad Católica Santiago de Chile arhitektuuriosakonnas ja Ulm School of Design .

1938 liitub Josef Albers koondisega “American Abstract Artists “

1939 aastal saavad Josef ja Anni Albers USA kodakondsuse.

Suvel reisib perekond Mehhikosse kus Josef Albers õpetab Tlalpandi Gobert College’is.
1940-1941 esineb Josef Albers loengutega Basic Design ja Color Harvardi ülikooli Graduate School of Design, Workshop kunstiõpetajatele , Museum of Modern Art , New York . 16.-22. juuli, School of Museum of Fine Arts , Boston.
1943 Josef Albers alustab sarjaga geomeetria ja värvid.

1946 reisivad perekond Albersid Mehhiko kaudu Kanadasse , Midwesti ,edasi veel California,Texas,ja New Mexico .
1947 veedab Josef Albers teve aasta Mehhikos. Kunstnikul valmib Mehhiko arhitektuuriteemaline pildiseeria.

1948 kutsutakse Josef Albers School of Artsi, Yale’i Arhitektuuriülikooli, maali -ja skulptuuri nõandekogusse. Osaleb nõukogu töös kuni 1950.aastani.

Toimub Josef Albersi esimene Teise Maailmasõjajärgne näitus Saksamaal Herbert Hermann Galeriis , Stuttgartis.

Nõustub hakkama Black Mountain College rektoriks.
1949.mais reisib perekond Albersid Mehhikosse, kus Josef õpetab National Universitys ( UNAM ).

Augustis nimetatakse Josef Albers Cincinnati Kunstiakadeemia ja Pratt Instituudi külalisprofessoriks. Õpetab New Yorgis värvitehnikat ja jätkab 1935. aastal alustatud süstemaatilist värvisuhte uuringut. Leida rida värve, lähedasi tonaalsusi, mis võimaldaksid standardiseerida abstraktset kooslust. Vabastav” interaktsioon Color “, versioonid, mis määravad kunstniku hilisema loomingu. Alustab tema kõige kuulsamaks kujunenud maaliseeriaga „Hommage to Square “ ( koos esialgsete visanditega ca 36 taiest) Iga erakordse tajuga teos koosneb 2-4 erineva suurusega omavahel seotud, üksteise sees olevatest ruutudest. Josef jäädvustas pildi tahaküljele kasutatud värvide näidised. Tema mõtisklused värvusteooriast , värvide kodeeritud petlikust loogikast, ilmuvad kirjapanduna albumid Terry Snyder ja All Stars 1959 , ” Interactsion Color ” 1963 ja ” Koostis: liigendus ” 1972 .

1950 jaanuaris-veebruaris külastab Yale’i Kunstiülikooli ning osaleb suvel külalisprofessorina Harvardi Graduate School of Design’is. Sügisel nõustub vastu võtma õppetooli Design Yale’i kus töötab 1959.aastani . Albersid kolivad Walter Gropiuse kutsel New Haveni. Kus Josef Albers aitab kujundada Harvard University Graduate Center’i interjööri. Anni Albers disainib ühiselamu tekstiilid, voodikatted ja ruumi jagavad kardinad.

1952 Albersid külastavad Mayade Yucatan templivaremeid.

Josef Albers kutsutakse Kuubale külali õppejõuks.

1950 alustab Josef Albers seeriaga Struc Constellation (Structural Funds Constellation) Pildiseeria valmib perioodil 1950-1958.

1953 reisivad Albersid Tšiili, kus Josef õpetab Department of Architecture, Universidad Católica , Santiago ja Peruus Lima Tehnoloogiainstituudis

1954 töötab Josef Albers õppejõuna Hawail Honolulu Ülikoolis. Josef kutsutakse Lääne-Saksamaa Ulmi Hochschule für Gestaltung külalisprofessoriks.

1955 toimub Yale’i ülikooli kunstigaleriis Josef Albersi tööde retrospektiiv- näitus.

1957 Josef Albersi kunstinäitus Pariisis Denise René Galeriis

1958 Josef Albers lahkub Yale Ülikoolist jätkates külalisprofessorina kuni 1960. aastani.

Töötab külalisõppejõuna erinevate kunstikoolides üle Ameerika.

1959 määratakse Josef Albersile Ford Foundation stipendium.

1961 Josef Albers kujundab Time ja Life Building fuajee seinapanoo ning Oklahoma City St. Patricku kiriku altari.

Annika Albersit autasustatakse American Institute of Architects medaliga.

1962 Josef Albersile määratakse Graham Foundation stipendium ja antakse Yale’i Ülikooli audoktori nimetus.

Algab Josef Albers koostöö Yale’i professori ja arhitekt King-lui Wuga. Kelle projektidele Josef loob dekoratiivsed kujundid.

1963 Josef Albers külastab Tamarind Instituudi Litograafia Workshopi. Josef loob Interlinear litograafia seeria ja koos Anniga eksperimenteerivad litograafia tehnikates. Luues seeriad Sõltuv I ja Sõltuv II.

1964 Josef Albers kutsutakse uuesti Tamarind Instituuti. Kus kunstnik jätkab pildisarja „Hommage to Square “ valmivad kaheksa teost. Toimub sarja „Hommage to Square“ näitus New Yorgis International Council of Museum of Modern Art. Näitust saab vaadata erinevates Ameerika muuseumides ja Lõuna –Ameerikas ning Mehhikos kuni 1967.aastani.
1965 Josef Albers esineb külalis loengutega Trinity College’is , Hartfordis , Connecticutis .

1967 Carnegie instituut autasustab Josef Albersit pannoo eest Pittsburgh International Exhibition. Panoo paigaldatakse Rochester Institute of Technology linnakusse.

1968 kolmandal Graafikabiennaalil ( Bienal Americana de Grabado ) Santiagos pälvib Josef Albers Grand Prix. Sammuti pärjati ta Grand Prix’iga maali Nordrhein –Westfalen eest.

Samal aastal valiti Josef Albers National Institute of Arts and Letters liikmeks.

Kevadel korraldab Josef Euroopas rändnäituse algusega-Westfälisches Landesmuseum für Kunst und Kulturgeschichte -Münsteris.

1970 Josef Albersist saab sünnilinna Bottropi aukodanik.

1971 Josef Albersist saab esimene kunstnik kelle retrospektiivnäitus on Metropolitan Museum of Art New Yorgis, korraldatakse veel elavale loojale.

1972 koostöös arhitektidega kujundab Josef Albers kaks metallist skulptuuri.

1973 kujundab Josef Albers Stanfordi Ülikooli skulptuurid.

1975 autasustatakse Josef Albersit American Institute of Architects poolt Fine Arts Medaliga.

1976 endise õpilase arhitekt Harry Seidleri palvel projekteerib Josef Albersit Sydney Seidler Mutual Life Center seinamaalingu „ Wrestling“

Josef Albers sureb 25. märts 1976 New Havenis.

Josef Albersi looming on mõjutatud, kantud Euroopa konstruktivismist, Bauhaus liikumisest ja selle intensiivsusest. ” Hard – edge ” ( järskude,teravate üleminekutega geomeetrilised kujundid) abstraktse maalikunsti intensiivsed värvid ja mustrid, mis mõjutasid ameerika Colourfield’i ( lihtsad kujunduslikud triibud, geomeetrilised kujundid, mustrid) ja Op-kunsti ( stiil, mis kasutas optilisi ilusioone) kuni 1950ndate lõpuni. Kunstnik fikseeris süsteemselt milliseid värve ja lakke ta oma tööde juures kasutas. Tehes tööde tagakülgedele kombineeritud, segatud värvide visuaalse katse.

Meeleline taju on Josef Albersi huviobekt olnud terve teadliku elu. Kunstnik ja teadlane, kes huvitus igast pisimast detailist. Elemendi, värvi muutusest ning selle mõjust vaataja visuaalsele tervikule. Pani kunstniku üha enam tegelema, eksperimenteerima värvitajuga. Oma tulemused, arusaamad võttis kunstnik kokku õpik- kunstiraamatus Color 1963.