Kuni 19 sajandi lõpuni olid rehetoas ja köögis valdavalt pikad pingid. Valmistatud poolekslõhestatud palgist. Millele oli jalgadeks paigutatud neli pulka.
Järid, taburetid paksu lauakese sisse tapitud kolme jalaga pingikesed.
Söögilauad olid (gooti stiilis) ristipaigutatud jalgade ja pealt äravõetava plaadiga
Eesti talumööbli areng oli kuni 19 sajandi keskpaigani üsna napp. Kindlasti oli takistuseks rehielamu. Kus elu ja tööfunktsioon olid tihedalt seotud. Sammuti pärisorjuse pidurdav tegur. Vastupidiselt naabrite (lätlased, soomlased, venelased), kes kasutasid oma maja ainult elamiseks. Ka eesti rootslased.
Üks ese, mida igal isal tuli oma tütrele tellida oli kirst. Eesti vanim, säilinud talukirst on märgistatud aastaarvuga 1724.
Raske puidust kaanega kast. Paiknes tavaliselt aidas. Vajalikemate kaupadega kirstu hoiti rehetoas.
Väiksemat tüüpi kapid paiknesid põrandal või seinapeal.
Voodid ilmusid taludesse tõenäoliselt 18 sajandil. Enne seda magati seina äärsetel lavatsitel, millel oli paigutatud õled.
Toolide kasutus hakkas levima alles 19 sajandi lõpupoole. Levinumad olid raamtoolid, põhi punutud õlest, kõrkjatest, nöörist, vitstest või laudpõhjaga.
Toole valmistasid osavamad puutöötegijad, toolmeistrid. Kaunistades neid tsälgutatud ussikirjade, kristlike sümbolitega (viinapuuväät), aastaarvudega, taimornamentide kujutistega.
Valdavalt valmistati mööblit männi, kase ja lepapuust.
Eesti talupoja vanemad säilinud toolid pärinevad 19 sajandist.
Elukorralduse muutusega 19 sajandi teisel poolel. Võeti kasutusele erinevad ruumid ja hakati neid vastavalt otstarbele kaunistama, sisustama. Võimaldas sisse seada nn puhta kambrid kuhu oli vaja „linnalikku“ mööblit. Pani aluse mööbli kasutuselevõtule ja kiirele arengule. Mööblit ei valmistud enam ise. Telliti kohalikelt tisleritelt või toodi linnast.
Riided võeti kirstudest välja ja pandi riidekappi. Uus mööbel kummutid, voodid, lauad, peeglid, toolid jne. toodi koju ja vanemad esemed viidi rehetuppa.
A. M. LUTHERI MEHHAANILISE PUIDUTÖÖSTUSE AKTSIASELTS
Lutheri vabrik kasvas välja Lutheri perekonnas põlvest põlve edasi läinud kaubandusettevõttest, mille asutas Georg Christian Luther (1717 – 1800 ), tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid. Eriti edukas oli Soomest toodud katusesindlite müük.
M. Lutheri tootmistegevus sai alguse 1877 aastal Rotermanni soolalaos omaaegses Tallinna sadama äri ja kaubanduskvartalis.
1880 aastal võttis Alexander Martin Luther ( 1810 – 1876) baltisaksa päritolu eesti tööstur ( kellejärgi ettevõte nime sai) oma ettevõttes kasutusele masinaid ja alustas ka mööbli tootmist. Nõudlus toodangu järele kasvas ja 1877. a. saadi luba laiendada puuhoovi ja rajada selle kõrvale auru jõul töötav saeveski 1877. a. peetakse Mehaanilise puidutööstuse Aktsiaseltsi A . M. Luther asutamise aastaks.
!882. a laiendas Christian Luther saeveskit ja rajas mehhaniseeritud tisleri töökoja, mis alustas tööd 1883. a. Ettevõte kandis nime Tallinna Auru Puusärgi Vabrik.
Lutheri pojad Christian Wilhelm Luther ( 1774- 1841 ,õppis puidutehnoloogiat Ameerikas kust tõi kaasa vineerist painutatud põhjaga tooli mudeli. Mida hakati Lutheri vabrikus massiliselt tootma, ja Carl Wilhelm Luther ( said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest suundadest. Huvi uute mehhaniseeritud puidutöövõtete vastu viis nende juhtidajäänud perefirma 1880. aastate keskpaigas murranguliste uuenduste juurutamisele vineeri tootmise tehnoloogias.
1885. a. alustas tisleritöökoda esimesena Venemaal ja ühena esimestest maailmas liitvineeri tootmist. 1887. a. loobus C. Luther lõplikult osalusest Makarowi – Lutheri saeveskis ja puuhoovis osalemisest ning pühendus vineeri tehnoloogia mööblitootmise arendamisele. 1898. a muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja 1898 – 1920 kandis see nime AS A. M. Luther ( lühendatult Luterma.)
Täiustas vineeri veekindla liimi leiutamisega., tänu sellele patendile sai sellest tootest maailmaäri
Asuti teostama oma mööblikujundusi.
Lutheri vineeri- ja mööblivabriku tegevus langes kokku modernistliku arhitektuuri ja disaini ajastuga, mille ülesandeks oli pakkuda odavaid, standardiseeritud, paindlike tooteid. Mis võimaldaks väikeseid eluruume vabalt kujundada. Selleks oli vaja tüüpdisaine, standardiseeritud elemente. Luther oli eelisolukorras – tänu lääne kontaktidele tundis ta modernismi. Varasem masstootmise kogemuse kaudu teadis täpselt kuidas tegutseda. Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguga. Ettevõtte kasvas enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid sammas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele. Millele mitmed tööstusharud olid üle minemas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Luteri vabriku esimese masstootmis artikli, vineerist toolipõhjad, ostsid tollased mööbli suurtootjad Thonet jt. Edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897 aastal Londoni ettevõte Venesta ( vineer + Estonia ). Millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jac Pritcardil Isokon Furniture Company, miis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektides ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Kelle tootenäidiseid ja – arendusi tehti ka Tallinnas
Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.
1911. a läksid vabrik, selle Staraja Russa filiaal (asutatud 1908.a), Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, ja Läti tütarühingud Venesta kontrolli alla.
Ameerika eeskujul hakkas tootma büroomööblit. 1911
1914. a oli vabrikus 2000 töölist. I maailmasõja ajal pidi Luterma transpordiprobleemide ja turgude ebastabiilsuse tõttu oma tootmist korduvalt piirama. Detsembris 1918. a vabrik suleti. Uuesti alustati tootmisega aprillis 1919. a pärast poliitilise olukorra stabiliseerumist. Korraldasid odava mööbli kujundusvõistluse oma uute sarjade jaoks.
1920.a otsustasid aktsionärid rajada uue firma Eesti mehhaanilise puidutööstuse aktsiaselts A. M. Luther. Uuendati vabriku sisseseaded.
Pärast Esimest maailmasõda tegeleti intensiivselt uue Eesti programmiga – kuidas uude ühiskonda sisse sulada, pakkuda võimalikult laia tootenimestikku. 1925 – 1927 võeti kasutusele kuus uut vineerimispinki. Suur osa vineeriplaatidest kasutati kastiplaatide ja toolipõhjade valmistamiseks, suurenes lennukivineeri tootmine. Laiendati mööblitootmist. Toodang turustati peamiselt Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias.
Suhted kaasaegse moodsa disaini eliidiga, innovaatilised puidutehnoloogiad ja kõik muu, milleni tänased eesti mööblitootjad kahjuks veel ei küündi. Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni kavandite järgi valmistati 1922. aastal Lutheri vabrikus riigikogu mööbel. Valminud komplekt sai mastaapne ja esinduslik – selle lauad olid algselt kaetud rohelise kaleviga ja toolid mustjassinise sametiga. Seda võiks pidadagi Eesti oma ja moodsa esindusliku mööbli ajaloo alguseks.
Lutheri vabrik arenes Skandinaavia ja Baltimaade kõige suuremaks mööblivabrikuks. Üht klapptooli toodeti 1922 aastal 3000 päevas. 1928.a omandas ettevõte Riias asuva filiaalivabriku – AS Lignumi.
Paljud modernistid olid 1930. aastatel veendunud mööblitootmise teaduslikes meetodites ja lootsid, et vineer on üks materjalidest, mis seda võimaldab.
Hiljem, 1930 –ndate lõpupoole valmistati luksuslikumat mööblit.
1937 a. oli käitises 1635 töötajat.
Uurija J. Kermik on oletanud, et Lutherid ostsid ka mingil aja vältel Kesk-Euroopast Thonet toolide komponente kohapeal kokkupanemiseks ja oma toolipõhjadega varustamiseks. Levinud on ka arusaam (pole kinnitust leidnud), et Lutheri vabrikus toodeti painutatud pöögist nn. Viini toole. Samas olen ise kohanud kasepuidust painutatud toole. Tõsi, ilma eristusmärkideta.
1939. aastal, mõned kuud enne Teist maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puidutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel. Lutheri vabrik jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal.
Lutheri Mööblivabrik oli sõjaeelses Eestis väga väärikas ettevõtte. Lutheri vabriku toodang oli populaarne kodumaal ja tuntud ka kaugemal, Luther oli hinnatud tööandja sadadele inimestele.
Praegu vabrik enam ei toimi, kuid alles on unikaalse arhitektuuriga paekivihooned. Tallinnas Pärnu maanteel. Suure tõenäosusega võib öelda, et iga eestlane on oma elus kokkupuutunud mingi esemega Lutheri vabrikust. Lutheri kaunis ja vastupidav mööbel on tänaseni kasutusel paljudes eesti kodudes.
„EESTI STIIL„ SISEKUJUUNDUS JA MÖÖBLI PRROJEKTEERIMINE 20 SAJANDIL, RAHVUSROMANTISM
Rahvusromantism kitsam tähendus on 19. sajandi teisel poolel ja 20 saj. alguses eriti Põhja- ja Ida- Euroopas levinud kunstistiil. Stiili esiletõus on seotud rahvuslikkuse eneseteadvuse tärkamisega. Rahvusromantism üritas vastanduda nö vanadele Euroopa rahvustele otsides rahvaluulest, -kunstist ja –pärimustest ainet päris „ oma „ rahvuslikku kunstistiili väljatöötamiseks Rahvusromantism eesti ja soome kunstis on tihedalt seotud tollal populaarse ekspressionistliku stiiliga.
Mööbli ülevaadet võiks alustada, mööbli otsingutega seotud ärkamisaja vanavara kogumise ja rahvakultuuri väärtustamisega. Eesti Üliõpilasseltsi maja, kus rahvuslikke püüdlusi prooviti edastada üsna saksapärase talupoegliiku neorenessansiga. 1920.a.
Riigi kunstitööstuskool kui meie kutselise tarbekunsti lava. Albert Hansen oli üks neist, kes arendas tsaari- Venemaa- aegsest koolist (asutatud 1914) samm-sammult välja oma aja tasemele vastava õppeasutuse. Selle kooli lõpetajad kujundasid nii vabariigiaegse kutselise tarbekunsti kui kodukultuuri näo. Hanseni osaks sai viia kaasaegsele tasemele puidutöö osakond, mida ta juhtis aastail 1926- 1937. Hanseni ja ta õpilaste oskusi vajati nii ühiskondlikes hoonetes ( Oru loss) kui ka arvukates kodudes.
1920. aastaid ei iseloomusta ainult toetumine pärandile, vaid palju muutki ( juugendi väljatõrjumine, aedlinna idee jne. ). Euroopas läbi löönud uus optimistlik funktsionalism jõudis moevooluna Eestisse. !920. ja 1930 aastatel joonistasid mööbli parimad arhitektid nagu Olev Siinmaa, Anton Soans, Herbert Johanson, Erich Jacoby ja paljud teised. Algselt stiilsetesse funkvilladesse mõeldud mööbel saavutas kiiresti populaarsuse ning sellega hakati sisustama linnakortereid ja maju. Sündisid kõigile tuntud tigudiivanid ja raadiotoolid. Herbert Johansoni väikeelamut Uus tänav 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis.
Eesti oma moodsa esindusliku mööbli ajalugu võiks sõdadevahelisel perioodilt alustada riigikogu mööbliga., mis valmis 1922. aastal hoone arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Hermanni kavandite järgi Lutheri vabrikus. Tegemist oli elitaarse ühte kindlasse kohta projekteeritud tellimus mööbliga. Mis jäi suhteliselt erandlikuks, paljuski majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel kuni kümnendi lõpuni. Domineeris tehase toodang, tihti tulnud ka raja tagant.
Otsiti eesti oma rahvuslikku mööblistiili. Arhitektid suunati riigi kultuuripoliitika õhutusel joonistama mööblit Eesti kodudele nii linna kui maale.
Eesti tarbemööbel ja esindusmööbel omandas rahvuslikud jooned. Praktilisuse lihtsa ilusa asemel tuli vaoshoitud materjali – ning vormilikus ja konkreetsus. Eriti hoogne esinduslikkust toonitava mööblikunst areng toimus 1930-ndate aastate keskpaiga majandustõusuga.
Rahvuslikus oma aegade sulatuskatlas vormunud ornamentidega perioodil vormunud art- decoga Geomeetriline stilisatsioon, õrn antiigihõng materjalipõhine luksus.
Et eestlastel puudus oma talupoeglik eeskuju. Tuli esinduslikkuse saamiseks tugineda ajalooliste eeskujudega. Kopeeriti ja stiliseeriti rahvakunsti elemente. Mida seoti talumööbli konstruktsioonilahenduste ja ornamendi. Lisaks veel intarsia eesti rahva kangelastegudega, vöökirja.
Materjalina kasutati nii kõvu kui ka pehmeid puuliike tamm, pukspuu, pärn, pähkel.
Tehnikast lõikamist, nikerdamist, põletamist, maalimist ja intarsiat ehk mosaiiki ( sarnase puitpanuse juured ulatuvad Vana- Egiptusesse, kuid tänapäevases mõistes kujunes see 13. sajandi Itaalias. Väga levinud ka Saksamaal. Tehnika, kus ühe puu sisse paigutatakse erinevate puiduliikide, erinevat tooni puidu tükikesed, mis asetsevad üksteise suhtes nihkes kiududena. Tagab tulemuses luksusliku ilme ja esinduslikkuse.)
lahendused ja nikerdused. Intarsia muutus populaarseks ja haakus edukalt rahvuslikus luksusega.
Paraku tellisid Eesti stiilis mööblit ainult seltsid ja ühingud, sisustati mõned lokaalid ja näidiskorterid. Loodetud edu laia tarbijaskonna rahuldamiseks jäi tulemata. Põhjuseks ilmselt selle mööbli unikaalsus ja sellest tulenev suhteliselt kõrge hind.
Eesti kunstiloos on 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel eriline koht; see kujunes suurimaks Eestit tutvustavaks välisesinemiseks sõdadevahelisel ajal. Esmakordselt esineti maailmanäitusel iseseisva Balti paviljoniga koos Läti ja Leeduga. Eesti paviljoni peakujundaja Richard Wunderlichi kõrval oli Adamson- Ericu õlul eksponaatide väljapanek. Balti paviljoni üldhalli sisustamise võistlusel peeti tema kavandit teise koha vääriliseks. Rahvusvaheline žürii valis Balti paviljoni arhitektiks Aleksander Nürnbergi Eestist ning üldhalli kujunduse konkursi võitis eestlane, toona 22aastane Oskar Raunmaa.
Eesti mööbel säilitas oma rahvuslikkuse ka pärast iseseisvuse kaotust. Peale lihtsama ja praktilisema mööbli, väljendus see ka esinduslikuma mööbli erinevates variatsioonides ning töötlustasemetes.
Sarnane külluslik kaunistusviis ei kao ka nõukogude ajal.
Aastal 1956 valminud laud „ Tallinn“ intarsias linnavaated, rahvuslikus laadis stiliseeritud ornament, eritooniline raamistus. Aastatel 1961 valminud kapp „Müügiplaan on täidetud“. Hoolimata sovetlikkust, ajastuomasest nimekujundist on kapp ja laud näited kolmekümnendate rahvustraditsioonide kandjad.
Iseseisvuse kaotamisel omandas rahvuslikkus mööblikunstis teise mõõtme. Ühtepidi oli see kui iseendaks olemise pidepunkt, muutudes senisest veelgi heroilisemaks. Teisalt asus seda agaralt ära kasutama nõukogude võim, juurutades sarnaselt arhitektuuriga siingi käsitlust „ vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“
Kui arhitektuuris oli stalinism just hilisfaasis järjekindel. Siis mööblikunstis suudeti säilitada enam- vähem iseolemiseaegne mõõdukus ja apoliitilisus.
Modernse joonega rahvuslikkus. Stalini surma järel võeti taas kasutusele vana hea 1930ndate laadis, nüüd küll moderniseeritud rahvuslikus. uuenduslikuks kujunes Velberi põrandavalgustitega elutoakomplekt 1950ndate lõpus. Rahvuslikus modernismis nöörpõhjaga napivormilised toolid .
Harry Tertsuse poolt 1969. aastal narratiivsete pildikestega ehitud baarikapp „ Muistne eesti pulm“.
HERBERT JOHANSON (1884 – 1964)
Herbert Johanson õppis Tallinna Poeglaste Reaalkoolis. 1904. aastal suundus õppima Riia polütehnilisse instituuti. Johansoni haridustee jätkus Darmstadi Tehnikaülikoolis ( 1906 – 1908 ). Lõpetamise järel töötas terve kümnendi Lätis. Herbert Johanson kuulus ainsa eestlasena Riia arhitektide ühingusse.
1944.a. lahkus Rootsi. Töötas algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis. Vanaduspõlves pühendus lillede maalimisele. Suvel 1964 külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta. Dokumentide vormistamise ajal 1964. aasta novembris ta suri.
Herbert Johansoni Tallinna asumise järel 1920 sai esimeseks tööks koos Eugen Habermanniga projekteeritud Riigikogu hoone Toompeal.
1924 asus Johanson tööle Tallinna Linnavalitsuse ehitisosakonna projektbüroo juhataja kohale. Kavandas 20 aasta jooksul suurema osa linna ehitatud hoonetest. Olulised tööd Raua tänav 4 ( Koos Habermanniga, 1923 – 1924 ) Tallinna keskhaigla töötajate elamugrupp Herne tänaval ( 1924 – 1926 ), linnateenijate elamugrupp Mulla ja Ristiku tänaval ( 1925 – 1927 ), tööliste elamugrupp Maisi tänav 6 ( 1929) jt. „ Oma Kolde „ elamugrupp Kolde tänavas ( koos E. Habermanniga. Tegemist oli katsega luua eraklikule elamukvartalile alternatiiv , mis sammas erineks kortermajast. (1922- 1925 ). Endine Pelgulinna algkool Ristiku tänav 69 ( 1927 – 1929 ). Väikeelamu Uus tänav 6 ( 1930 ), Kotzebue 28, Vabriku 14 jt.
Ühiskondlikud hooned, rahvusliku kooltüübi peamine väljaarendaja. Ultramoodne klaastorniga Lenderi gümnaasium 1930. a ,. Kreutzwaldi tänav 25, 6. kk ( 1933- 1935 ), Prantsuse lütseum Hariduse tänav 3 ( 2936 – 1937 ). Keskhaigla ( 1937 .- 1945 ), Westholmi gümnaasium ( 1938 – 1940 ), 20. Algkool ( praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938 – 1940 )
Erisusena tuleks esile tõsta maailmaski unikaalset Herbert Johansoni poolt loodud paefunktsionalismi ( käsitsi töödeldud looduslik kivi on elitaarne ega sobi massehitusse ). Mis on vastuolus funktsionalistlike põhimõtetega. Tõnismäe tehnikum, millest hoomab kunstiliist küpsust. Lasnamäe algkool Majaka tänav 2 ( 1932 – 35 ), Liiva kalmistu kabel sõdadevahelise perioodi parim näide. Metsakalmistu kabel ( 1936 – 1937 ). Südalinna tuletõrje hoone Raua 2 ( 1936 – 1937 ). Kunagi praeguse Viru hotelli kohale planeeritud 12 – korruseline raekoda ( 1934 ) jäi ehitamata.
1930. aastate II poolel hakati arhitektide üha tugevamalt seadma rahvuslikkuse nõuet. Paljud piirdusid fassaadidele rahvuslikke ornamentide paigutamisega. H. Johanson aga, ühendas kohaliku looduslikku materjali oma aja edumeelsema vormikeelega. Tabades rahvuslikku tundelaadi märksa sügavamalt.
Herbert Johanson jättis teistega võrreldes sügavama jälje, sest töötas lahedamates oludes, sai ta oma loomeenergiat rohkem rakendada. Nendes töödes leidus alati värskeid mõtteid ja ootamatuid tuletisi väga maitsekindlas vormi keeles.
EUGEN HABERMANN ( 1884 – 1944 )
Aastatel 1902 – 1905 õppis Riia Polütehnilises Instituudis, hiljem 1906 – 1909 Dresdeni tehnikaülikoolis.
Üks Eesti Arhitektide Ühing rajajatest ja esimene ühingu esimees ( 1922 – 1932 ) Tallinna linnaplaneerimisearhitekt ( 1914 – 1923 ) ja Ehitusvalitsuse juhataja. Tegevusvaldkond Tallinna vanalinna restaureerimine ja tulevikukavandamine. Koostas 1917 – 1921 Eliel Saarineni 1913. aasta Tallinna generaalplaani alusel uue plaani.
Hermann ja Herbert Johanson kavandasid Riigikogu hoone, mis valmis 1922. aastal. Valmind hoone esindab omapärast segu toona Euroopas levinud ekspressionismist ja traditsionalismist. Väärtustades 1920. aastate kodu, hubasust, turvatunnet ja käsitöölikkuse traditsioone. Riigikogu hoone on rajatud värvi- ja vormivaliku ekspressiivsetel kontrastidel nii väljas kui ka sees. Kujunes jõuliseks sissejuhatuseks uue riigi arhitektuurile, jäädes ühtlasi selle üheks kõige originaalsemaks saavutuseks.
Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoone Põhja puiestee 29 ümberehitused ( 1924, 1929 )
1930-ndatel aastatel viljeles funktsionalismi, taotleb arhitektuuris peamiselt esinduslikust.
Eugen Hermanni projekti järgi ehitati Tallinna Põhja puiestee 7 asuv Rauaniit/ Punane Koit / Suva trikootööstuse hoone, 1933. aastal. Hiljem ehitati hoonele viies korrus.
OLAV SIINMAA (1881 – 1948)
Olav Siinmaa ( sünnipäraselt kuni 1936. a Oskar Siinmaa ). Isa Olev Siinmaa oli Pärnus tisleritöökoja omanik. Õppis aastatel 1890 – 1894 Pärnu ülejõe algkoolis ja erakoolides. Töötas oma isa töökojas. Aastatel 1911 läks ta Saksamaale Wismarisse arhitektuuri õppima , aastatel 1912 – 1914 õppis tehnikumis Konstanzis. Pärast seda töötas Lübeckis mööblikujundajana ja sisearhitektina
Aastal 1921 tuli ta Eestisse tagasi ning asus tööle töödejuhatajana Darmeri puutööstus- ja ehitusettevõttes.
Aastal 1925 sai ta Pärnu linnaarhitektiks. Tema esimene töö linnaarhitektina oli Pärnu tenniseklubi mänguplatsi ja piirdeaia projekt Ringi tänaval
Järgnesid Pärnu mudaravila ( 1927 ), Pärnu staadioni esimene tribüün ( 1928 ) ja Pärnu kõlakoda ( 1936 ) Olav Siinmaa arhitektiks oleku ajal omandas Pärnu kuurort kaasaegse ilme.
Siinmaa kavanditejärgi kohandati A. Adamsoni kaubamaja ( Kuninga tänav 25 ) 1928 hotelliks.
Projekteeris 1929. a suvekasiinoks ümber ehitatud Ammende villa sisekujunduse, kuid seda projekti e kasutatud.
1930. a projekteeris Pärnu linna apteegi mööbli joonised. Mööbel valmis puidutööstuses Artell 1931.aasta mais.
1932. a Siinmaa projekteeritud maja Roosikrantsi tänav 4 Balti Puuvillavabriku direktorile Mark van Jungile, valmis 1932.
Funktsionalistlik eramu Pärnu Rüütli 1a 1930 – 1933 ja rahvuslik esindusmööbel on Siinmaa projekteeritud. Maja ja originaalmööbel on käesoleval ajal restaureeritud.
Pärnus Lõuna 2a Olev Siinmaa Anton ja Anton Soansi projekteeritud hoone, valminud 1936( endine Maarjakodu). Eesti funktsionalistliku arhitektuuri klassika. Kuulub maailma modernistliku arhitektuuri ( DOCOMOMO ) pärandinimistusse. Hoones on säilinud Siinmaa projekteeritud mööbel ja interjöör.
!937. aastal kavandas Siinmaa Pärnu ranna kõlakoja.
Üheks õnnestunumaks funktsionalistlikuks ehitiseks Eestis on Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud Pärnu rannahotell, mis valmis 1937 aasta juunis. Rannahotelli tolleaegne söögimööbel valmistati Siinmaa kavanditejärgi Pärnu Puidutööstuses Artellis.
Siinmaa oli tõusnud ülejõe tislerrist Pätsi rahvuslikus stiilis mööbli kavandajaks. Aeg, mil riigil otsiti eestipärast fassaadi.
Siinmaa kujunda ka 1936. a Oru lossi interjööri, mis kahjuks II Maailmasõjas hävis.
Aastal 1938 sisustati ka eesti toad Kadrioru lossis mööbliga, Mis olid valmistatud Siinmaa jooniste järgi. Presidendi töökabineti ehk suure kabineti kujundas olev Siinmaa Konstantin Pätsi näpunäiteid arvestades. Presidendi soov oli, et kabinet saaks rahvusliku hõnguga. Lõpptulemuseks on art deco stiilis rahvuslike motiividega ruum. Mille kohmakus on isegi liigutav. Kabinet on praeguseni terviklikult säilinud, pehmet mööblit katab nii nagu selle algsel sisustamiselgi sinine samet. Toolide ja kapid luksuslikud jooned väljenduvad talupoja konstruktsioonilahenduste, ornamentika ja nikerduste abil. Tammepuust ehisuksed, kabinetkapp stseenidega Kalevipoja vägitegudest, nahkistmetega toolid. Mööbel on valmistatud Pärnu puunikerdaja Jõgi töökojas.
Eraldi kunstiteosena valminud Olav Siinmaa Kadrioru lossi raamatukogutuba kooskõlas art – deco põhimõtetega, millele on lisatud eesti etnograafia sugemeid. Nüüd intarsiatoana tuntud ruum valmis Wunderlichti töökojas.
Aastal 1944 emigreerus Siinmaa Rootsi, kus töötas Norrköpingi abiarhitektina.
Kahjuks on Siinmaa projekteeritud mööblit vähe säilinud ja enamasti ei asu seegi avatud ruumis.
ALAR KOTLI (1904 – 1963)
Arhitekt ja sisekujundaja, kes kavandas ka oma projekteeritud interjööri ka mööbli. Õppis lühikest aega „ Pallases“ skulptuuri Ja Tartu Ülikoolis matemaatikat. Arhitektikutse omandas õppides Danzigi Tehnikaülikoolis 1923 – 1927. a ., oli seal sammas arhitektuuriteaduskonna assistent.
1930 -1935:Haridus ja Sotsiaalministeerium. 1935 – 1937: Teedeministeerium, 1937 – 1940: riigi ehitusettevõte „ Ehitaja“ 1940 – 1941: Kergetööstus RK Projekteerimiskeskuse abidirektor, 1941 – 1944:, Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuse osakonnajuhataja, 1944 – 1958: „ Estonprojekti“ arhitekt ( alates 1955 peaarhitekt ), 1958 – 1961: Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehitus- ja arhitektuurisektori juhataja.
Olulisemad tööd ja ehitised, Mõisküla puukirik 1933), Rakvere gümnaasium ( 1935), Rakvere Pauluse kirik ( 1935), Toopea lossi juurdeehitused ( 1935 – 1936 ), Kadrioru administratiivhoone, Presidendi kantselei (1937 -1938), Tartu Kaitselidu maja ( 1938), Pangahoone Pärnus ( 1939), Tallinna ülikooli hoone Narva maanteel ( 1938- 1940 ), Estonia teatri taastamine 8 1945 – 1950 ), Tallinna laululava ( 1958 ).
ERIKA NÕVA (1905 – 1987)
Erika Nõva ( sündinud Erika Volberg, ( August Volbergi õde ), 1934. aastal abiellus Ilmar Nõvaga. 1934 – 1937 Erika Breiberg ). !931 aastal lõpetas Tallinna Tehnikumi arhitektuuri osakonna eesti esimese naisarhitektina.
Tallinna Inglise Kolledzi hoone; koos Alar Kotliga 1938 – 1939. ( Kuulub praegu Tallinna ülikoolile.) Tallinna Spordihoone, 1938. Tallinna Keskhaigla, Kalevi Keskstaadioni eelprojekt ( endine Komsomoli staadion.), kehakultuurihoone võistlustöö pälvis rahvusvahelisel konkursil 1939. aastal II auhinna.
Tuntud kui paljude ühiskondlike hoonete looja. Eelkõige paelus teda siiski taluehitus traditsioon ja rahvuslik maaarhitektuur. 1930. aastal Põllumajandus Asundusametis töötades projekteeris ta põllumajanduslikke uudisasundusi ja tüüpelamuid Pillapalus, Peresaares, Pikaveres ja lepalaanes. Oma projektides lähtus ta praktilisest vajadusest ja maaelu traditsioonidest. Samadele põhimõtetele jäi ta truuks ka pärast sõda sovhoosiasulaid planeerides.
1937. aastal kavandas Erika Nõva August Mälgule kingitud Lagle talu. Tema projektid on saanud auhindu paljudel konkurssidel.
Erika Nõva looduslähedast ja traditsioonilist stiili tema maja Nõmmel.
Erika Nõva on kavandanud ka mööblit.
AUGUST VOLBERG (1896 – 1983)
August Volberg lõpetas Tallinna Tehnikumi 1927. aastal. Tuntud kui rahvusliku taluarhitektuuri traditsioonide jätkaja ja edasiarendaja. Kavandas maaelamute ja taluhoonete tüüpe talumööblit , edendas kodukäsitööd 1920. ja 1930. aastatel maa-ehituse arendamist ja kajastamist Asunikkude Liidus ja põllutöökojas. Oli Insenerkoja arhitektuuri- sektsiooni juhatuse liige.
Kavandas linnamaju ja ühiskondlikke hooneid, kõrge kelpkatusega maakoolimaju. 1932 – 1940 oli ajakirja „Põllumajandus“ toimetuskolleegiumi liige ning koostas väljaandeid „Maaehitus“ I ja II ( 1927 ja 1930 ), Pärast sõda kavandas maaelamute tüüpprojekte, elamuid ja lasteaedu ning töötas õppejõuna TPI ja ERKIs.
Osales mitmekümnel arhitektuurivõistlusel, kus sai umbes 60 auhinda.
1924 – 1932 töötas Asunikkude Liidu Ehitustalituses tehnikuna, hiljem arhitekt ja juhataja. 1932 – 1940 oli Põllutöökoja Ehitustalituse juhataja. 1940 – 1941 Töötas Projekteerimise Kontoris „ Kommunaalprojekt“. 1943 – 1944 Tehnikadirektooriumi Ehitusvalitsuses. 1944 – 1949 Arhitekttuuri Valitsuse Arhitektuur- Projekteerimise ja Planeerimise Keskuse juhataja. 1950 – 1960 RPI Eesti Projekt. 1946 – 1954 töötas õppejõuna Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1964 – 1981 ERK õppejõud ( kuni 1071. aastani arhitektuurikateedri juhataja)
Projekteeris; Laimjala algkool, Ranna algkool, Jõhvi vallamaja, funktsionalistlikud kaksikelamud Vaarika tänaval ( 1930 – 1932 ), 1931. aastal võttis osa ( koos Edgar Velbriga ) arhitektuurivõistlusest Nõukogude Palee Moskvas. Rakvere pangahoone ( 1935). Haapsalu sanatoorium ja suvehotell ( 1937 ). Kino Sõprus ( koos Peeter Tarvasega; 1955 ). Tallinna Kirjanike Maja ( koos Heili Volbergiga; 1963 ) . Tartu Vanemuine ( koos Henno Kalmet, Peeter Tarvase ja Uno Tölpusega; 1970 ).
August Volbergi rahvuslikud ja mõõdukad lahendused. Kajastavad ruumi ja mööblikunsti püüdlemist vastavalt inimeste võimetele ning püüdlustele. Esmajoones moodsa ja otstarbeka „ hea kunsti poole“. Oma kavandite abil rahvast hindama mööbli juures mõõdukat, asist rahvuslikust ja toekust ning käsitööd.
Arhitektid August Volberg ning Edgar Velberi kujunesid läbi 1930. aastate ühtedeks olulisemateks rahvusliku mööbli propageerijateks koos Nigul Espe ja Edgar Johan Kuusikuga.
EDGAR JOHAN KUUSIK (1888 – 1974)
Arhitekt, pedagoog ja disainer ( peamiselt mööbli- ja interjööri kujundaja.)
Tartu Reaalkool (1899 – 1906 ). Lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi arhitektina 1914. Esimeses maailmasõjas oli Kuusik tee- ehitajate lendsalga töödejuhataja. Tegutses Tallinna merekindluse ehitustöödel. Vabadussõjas osales vabatahtlikuna . 1920. aasta veebruaris teenis lipniku auastmes 1. Ratsa polgus. 1920 – 22 töötas siseministeeriumi ehitusvalitsuses. 1937. aastani vabakutseliine. Kuulus 1922. aastal rajatud eesti Arhitektide Ühingu asutajate sekka.
1920. aastate teisel poolel tegutses E. J. Kuusik eelkõige interjööri ja mööblikujunduse alal ( näiteks Tartu Üliõpilaste Selts, 1925 ) Historitsistlikus stiilis teostatud korp. Vironia hoone mööbel, paraaduks, maja trepikoda Tartus ( 1926 )
E. J. Kuusiku kujundatud mööbel Seltskondliku Maja keldris ( nüüd Kanuti aia noortemaja )
Ta on disaininud interjööre ja mööblit mitmetele ajaloolistele ning teistele tähtsatele hoonetele Sakala 1, disainitud 1938, ehitus katkestati maailmasõja käigus. Upseeri kasiino , 1938 – 47 Sakala 2, ja Sakala 4, ehitatud 1936. Edgar Kuusiku projekteeritud Tööstur Kersoni villa Nurme 40 , Nõmmel. Kõige luksuslikum 1930ndate villa Eestis. Valminud 1935- 1936. aastal. Kuhu arhitekt kavandas kogu sisekujunduse ja mööbli.
Kuusiku tuntumad tööd Tallinna kunstihoone ( 1934 koos Anton Soansiga), nn. kindrali maja ( 1936 – 38 ) Tallinnas Gonsiori 17. Ohvitseride Keskkogu kasiino Sakala 3 tänaval ( 1939- 47 praegune kaitseministeerium ja NO99). Eesti Panga Võru osakonna hoone ( 1938, koos Anton Soansiga ), Kuusik võitis Tallinna kunstimuuseumi konkursi ( 1937, koos Erich Jacobyga, jäi teostamata ), Tallinna raekoja konkurssi ( 1937, teostamata ). Teema, mis jätkuvalt läbis Kuusiku loomingut, olid monumendid. Vabadussõjas langenute mälestusmärk Tallinna Sõjaväekalmistul ( 1928 )
Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Tallinna linnavalitsuse arhitektina ja Saksa okupatsiooni ajal tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses.
1950 – 1952 oli Kuusik mineviku pärast ( „ kodanlik natsionalist „ ) Eesti NSV Arhitektide Liidust välja heidetud. Töötas õppejõuna Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis kuni 1971. aastani. Kus Kuusikust kujunes legend; selleks andsid alust nii nõudlikkus õpetajana kui tsaariaegse härrasmehe maneerid.
Püüdis leida keskteed inseneri kunstniku kutse vahel
Kuusikult on ilmunud viis köidet mälestusi pealkirja all „ Mälestusi ja Mõtisklusi“
RICHARD WUNDERLICH (1902 – 1976)
Richard Wunderlicht oli 1930.aastate silmapaistvamaid mööblikunstnike. Kelle ettevõttes „ Uus Mööbel „ ( kaasomanik Erich Birk ) kavandati elitaarseid art – deco laadis esemeid.
Wunderlicht kavandas 1936. aastal luksusliku baarikapi. Noobel ja väljapeetud, luksuslik selgepiiriline, konkreetse vormiga. Kaladega veealune maailm mööblieseme ustel koos ääriste geomeetriliste jalgadega. Tagavad intarsiatehnikas teostatud tumedale baarikapile noobli väljanägemise. Tehtud kapi eest sai Wunderlicht Pariisis 1937. aasta maailmanäitusel kuldmedali.
Kadrioru lossi raamatukogu tuba kavandas Richard Wunderlich Danzigi barokkstiilist lähtuvas laadis. Kohaliku koloriidi lisamiseks pealistati raamatukapid Tallinna vanalinna ja Kadrioru lossi intarsiatehnikas vaatepannoodega. Nõukogude ajal värviti tindipliiatsiga mustaks vaid intarsiatehnikas sinimustvalged lipud. Peale restaureerimist said õige oleku tagasi riigi ja rahvuslipud. Ritchard Wunderlichi kavandatud elegantsed, Rootsi punase nahaga art – deco toolid . Mahagoni ja intarsiaga kaunistatud koosolekusaali mööbel on Eesti mööbliajaloo säravamaid pärle. Riiginõukogu saalis intarsias uksed, mille pealseid sümboliseerivad Eesti majandusharusid, autoriks Günther Reindorff. Valmistaud Ritchard Wunderlichi firmas Uudne Mööbel.
Presidendi söögitoa mööbli kavandas Juta Lember lähtudes 1930. aastate art – deco` st ja Ritchard Wunderlichi käsitlusviisist. Peitsitud karjala kasest mööbli proportsioonid on „ ajalooliselt“ massiivsed, vormid kumerdatud. Söögilaua toolid kopeerivad täpselt Wunderlichi originaali.
EDGAR – JOHANN VELBERI (1902 – 1977)
Edgar- Johann Velberi ( kuni 1936. aastani Edgar Velber; kasutas nime Edgar Velberg)
Õppis aastatel 1923 – 1029 ja 1930 – 1931 Tallinna Tehnikumis. Arhitektidiplom jäi tervislikel põhjustel saamata. Arhitekti õigused sai alles 1940. aastal. Enne seda signeerisid tema projekte sõbrad ja kolleegid Erika Nõva, August Volberg, Jaagup Linnakivi, August Tauk. Selletõttu on paljudel juhtudel ka loomingu autorsust raske tagantjärele kindlaks teha. Aastatel 1926 – 1932 töötas Asunikkude Liidu ha 1932 – 1940 Põllutöökoja ehitustalituses. 1940 – 1941 töötas Kommunaalmajanduse RK Transpordivalitsuses, 1941 Kergetööstuse RK Projekteerimiskeskuses. 1941 – 1944 Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses. 1944 – 1947 Arhitektuuri Projekteerimise ja Planeerimise Keskus. Aastal 1945 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Riiklikus Tarbekunstiinstituudis, millest hiljem sai Eesti Riiklik Kunsti Instituut, töötas samas kuni 1975. aastani. Alates 1947. aastast oli dotsent, aastatel 1950 – 1968 vaheajaga arhitekttuurikateedri, puidutöö kateedri ning mööbli ja sisekujunduskateedri juhataja.
Edgar Velberi kavandas eelkõige väikemaju, peamiselt Nõmmele. Kokku on umbes 2000 tema projekteeritud maja, osa neist koos aiakujundusega. Oli ainus, kes suurel määral Nõmme elukeskkonda kujundas.
Tema sõjaeelse loomingu hulka kuulusid nii traditsionalistlikud puidust väikeelamud ja maaehitused kui ka funktsionalistlikud majad. Lihtsad viilkatusega ja kõrge laastust kelpkatusega nn Velberi majad ( näiteks Sihi 111, Kastani 26, Jannseni 23, Kastani 9 ) Funktsionalistlikud majad esindasid peamiselt nn Nõmme maja tüüpi, kahe korteriga kahekorruselised asümmeetriliste langevate astmetena liigendatud osadest koosnevaid maju ( Mängu 18, Vabaduse 15 )
1926 – 1940 kavandas Edgar Velbri traditsioonilises stiilis rahvamaju, Aruküla, Rapla, Puru, Paistu, Tammiku, Kilingi – Nõmme rahvamaja, Mustla. Sauga, ja Paide tööstuskooli koolimaja, meiereisid, pritsikuure ja talusid.
Tema projekteeritud on muu hulgas vendade Kahrode ärimaja Nõmme keskuses – hilisem Nõmme politseikooli maja Pärnu maantee 328 ( 1938 ) ja Nõmme kino maja Pärnu mnt 326 ( 1931 – 1933 ), Nõmme gümnaasiumi maja Raudtee tänav 73 ( 1935- 1939 ). Suured kortermajad Paldiski maantee 23a. ( 1935 ) ja Gonsiori tänav 5a ( 1935 ).
Etgar Velberi kavandas ja valmistas traditsioonilises ja rahvuslikus stiilis mööblit. Temalt ilmus ehitusalaseid ja mööblivalmistamise nõuandeid, sealhulgas ajakirjades Uus talu, Põllumajandus, Kunst ja Kodu.
OSKAR KALLAS ( 1892 – 1919)
Aastatel 1913 – 1916 õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis. 1912. ja 1913. aastal täiendas ennast Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Osales kunstiühingu „ Vikerla“ asutamises ( 1917 ). 1918 suri Krimmis tiisikusse.
Oskar Kallas sai „ Kalevipoja „- aineliste pastellmaalidega silmapaistvaks rahvusromantilise suuna esindajaks ( umbes 40 maali ajavahemikul 1912 – 1917 ). Ühendas oma loomingus rahvakunsti ja juugendit . Maalis palju portreesid ja maastikke ning tegi katsetusi tarbekunsti alal. Teadaolevalt kujunda ka mööblit. Adamson
ADAMSON – ERIC (ERICH CARL HUGO ADAMSON 1902 – 1968)
Adamson – Eric on üks mitmekülgsemaid loovisiksusi 20. sajandi Eesti kunstis. Eelkõige virtuoosliku maalijana tuntud kunstnik töötas ka pea kõigil tarbekunstierialadel ( maal, keraamika, portselanimaal, nahkehistöö, metallvormid, ehted, dekoratiivplaadid, tekstiil, ja mööbel )
Adamson- Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis. 1923 siirdus Berliini Charlotteburgi Tarbekunsti ja Käsitöökooli tarbekunsti õppima. Aastal 1924 siirdus Adamson – Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maali.
1930. aastate teisel poolel asus Adamson- Eric elama Tallinna. Aastatel 1941 evakueerus Adamson- Eric nõukogude tagalasse. Aastal 1942 sai ta Kuibosevis ( Samaras ) asutatud eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. 1943. aastal sai temast Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees.
Peale sõda pöördus Adamson- Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. 1949. aastal oli sunnitud instituudi direktori kohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eesti Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson- Ericu looming ja isiku hävitava kriitika alla. Ta heideti Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati. Aastatel 1955 tabas Adamson- Ericut parempoolne halvatus. Peale seda kunstniku parem käsi ei suutnud pintslit hoida, siis hakkas ta maalima vasaku käega. Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas õppejõuna ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis.
1920. aastate lõpupoole Adamson- Ericu maalide valitsevaks zanriks natüürmort. 1930. aastatel hakkas tegelema vabaõhumaalijana. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastike. 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju akte ( ka mees akte), nii looduses, linnavaatega ühendatult kui interjööris. Maalikunsti kõrval oli väga oluline ka Adamson- Ericu tegevus tarbekunstnikuna.
1930. aastate lõpus teostatud väga prestiizest riiklikust tellimusest – Presidendi Kantselei hoonesse tekstiiltapeetide kavandamisest. Saali seinu kattis kunagi Adamson- Ericu kavandatud ja Pärnu linavabrikus kootud leopardimustriga kreemikas linane damast.
AUGUST ROOSILEHT (1887 – 1941)
August Roosilehe koolitee algas Roosna- Tammiku algkoolis ja Paide linnakoolis. Joonistama hakkas Paide Karskuse Kuratooriumi kursustel, ( Rudolf Leppiku juhendamisel ). Aastatel 1906- 1907 õppis Peterburis Stiglitzi kunstikoolis, seejärel Münchenis Michael Zeno Dimeri ja Heinrich Heidneri ateljeedes. Pärast sõda õppis ta aastatel 1910 Peterburis Kunstide edendamise Seltsi koolis ( Ivan Bilbini juures ), kust sai ka joonistusõpetaja kutse.
Tegutses aastal 1913 Riias, aastast 1914 mitmel pool Eestis joonistusõpetajana ( aastatel 1915- 1916 viibis ta tsaariarmeesse mobiliseerituna Oudovas): algul Tartus A. Zilova tütarlaste gümnaasiumis , aastal 1918 Põltsamaa ja aastal 1919 Paides. Ta oli Eesti kunstnikkude Liidu ning Järva lava- ja helikunstiühingu „ Voog „ liige.
Augus Roosileht oli mitmekülgne kunstiinimene; peale raamatuillustratsiooniide ja tarbegraafika lõi ka akvarelle, pastelle, ekspressionistlikke joonistusi, kavandas mööbli ja vaipu ning kirjutas näidendeid.
August Roosilehe looming on üle ilma laiali. Tema graafikat, eriti aga mööblit on tallel mitmes muuseumis ja paljudes kodudes.
1929 aastal püstitati Paide Püha Risti kirikusse Vabadussõja mälestusmärk Roosilehe jooniste järgi. Tema kavandatud on ka altarilühtrid. Tema maalitud on ka altarimaal. Mööbli
Mööblikomplekt. Puit, tekstiil. 1930. aastad.
ERICH BIRK (1907- 1945)
Erich Birk õppis arhitektuuri Praha Tehnikaülikoolis ja Dresdeni Rakenduskunstiakadeemias, oli alates 1933. aastast Ritchard Wunderlichti mööblitööstuse Uudne Mööbel kaasomanik. Tema töödehulka kuuluvad sisustustööd Oru lossis, Kadrioru Administratiivhoones, Välisministeeriumis ja eesti saatkonnas Helsingis.
Erich Pirk 1930 aastal võitis II preemia linna ja maa tööliskorterite mööbli jooniste eest.
NIGUL ESPE (1907 – 1970)
Nigul Espe õppis „ Pallases“ maali ja mööblikunsti ( 1926- 1932 ), tema õpetajaks oli Ado Vabbe. Päeast „ Pallase „ lõpetamist jäi Nigul Espe vabakunstnikuna Tartusse. Alates 1929. aastast korraldati tema näitusi Eestis, Riias, Roomas kui Budapestis. 1930. aastatel pidas legendaarset kulttuurirahva kohvikut „ Ko- Ko-Ko „. Espe maalis palju maastiku- ja linnavaateid. Sõjajärgsetel aastatel tüüpilisi tööstusteemalisi teoseid.
Aastatel 1937- 1940 ilmusid tema mööblikavandid ajakirjas Taluperenaine ja ajalehes Maa Hääl. Aia ja rõdumööbel. Kaks garnituuri polstermööblit. Lillealused, eesriidehoidja, nurgakapp ning riiul. Magamistoa mööbel. Raamatukapp ja teisi panipaiku raamatuile. Kirste, tugitoole ja seinariiuleid. Köögimööblit, söögitoa mööblit. Kapplauad raadiovastuvõtjatele, saunamööbel, söögitoa ja elutoa mööbel. Perekonna riidekapp.
ALEKSANDER UMBERG MÖÖBLITÖÖSTUS 1917- 1940
Söögitoa karnituur nn. „ must tamm“ dateeritud; 1935. Suur söögilaud, serveerimise puhvet, külma toidu serveerimise kummut, vitriinkapp, teebretilaud ja 14 tooli. Garnituur kuulus naha- ja kingavabriku Union omanikule Voldemar Evald`ile. Oli Umbergi töökojas valmistatute seas üks suuremaid.
ANTON LEMBIT SOANS (1885 – 1966)
Anton Soans sündis Peterburi kubermangus Oranienburgis. 1905. aastal lõpetas Tallinna Peetri reaalkooli. 1913. aastal Riia Polütehnilise Instituudi, kus omandas insener- arhitekti diplomi. 1923 – 1928. aastatel Tallinna linnaarhitekt. Sõjajärgsetel aastatel vanemarhitekt Estonprojektis. Kus Soansi juhtimisel valmisid eesti suuremate linnade (generaal ) plaanid. Anton Soans tegutses enne ja pärast sõda õppejõuna tehnikaülikoolis ning kunstiinstituudis. Eesti Arhitektide Ühing ( 1021 ) ja ENSV Arhitektide Liidu ( 1954 ) asutajaliige.
Anton Soansi parimad majad on sündinud loomingulises dialoogis. Tallinna kunstihoone ( koos Edkar Johan Kuusikuga, 1933- 1934; näituse tarbeks valmis Kunstihoone makett ). Pärnu rannahotell ( koos Olev Siinmaaga, 1935- 1937 ). Võru pangahoone ( koos E. J. Kuusikuga 1937- 1938 ) ja Pärnu pangahoone ( koos Alar Kotliga, 1939- u 1945 ) ning Pärnusse tehtud funkvilla Lõuna 2a ( koos Olev Siinmaaga, 1933- 1936 ), kus on siiamaale säilinud originaal mööbel. Funktsionalistlike elementidega Kohtla- Järve Issandamuutmise kirik ( 1937 – 1938 ).
Anton Soansi loomingu nimekirjas on projekte ja ehitisi üle 80, planeeringuid üle 90. Enamike meie linnu puudutavaid generaalplaane, väiksemate piirkondade planeeringuid kui ka parkide ja puhkealade kavandeid. Erich Roman Ludvig Jacoby
ERICH JACOBY (1885 – 1941)
Erich Roman Ludvig Jacoby õppis Hannoveri Tehnikaülikoolis ( 1905 – 1907 ) . Alustas oma tegevust kohe peale Riia Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1913. aastal. 1015. aastal täiendas end Soomes rahvusromantilise arhitektuuri suurkuju Lars Soncki juures.1910 – 1920. aastatel pidas Erich Jacoby koos Hans Schmidti ja Franz de Vriesiga projekteerimisbürood. Kus kavandati põhiliselt elamuid ning ümberehitusi Tallinna vanalinnas ja Tallinna tööstushooneid. 1921. aastal oli Erich Jacoby Eesti Arhitektide Ühingu üks asutajaliige, aastatel 1927 – 1932 oli Erich Jacoby Ametnikkude. Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu, alates 1931. aastast Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja. 1932. aastast oli Erich Jacobi õppejõud Tallinna Tehnikumis. Osales aktiivselt näitustel ja terve karjääri vältel aktiivselt erinevatel konkurssidel (Vabaduse väljak, 1928; Estonia teatri ümberehitus, 1931, kunstihoone, Eesti kunstimuuseumi ja Tallinna raekoja projekt koos Erwin Brockneriga. 1937, Pärnu rannahotell, Riia eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga, 1938, Toompea lossi Valge saali ümberehitusprojekt, 1935 jt.) Premeeritus võistlusprojektid ei valminud kahjuks ükski. 1939. aastal suundus Errich Jacoby Umsiedlungi käigus Saksamaale.
Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone koos Aleksander Rosenbergiga, Estonia puiestee 10/Pärnumaantee 13, Tallinn ( 1913 – 1915 ). Advendikirrik Merre puiesteel, Tallinnas ( 1923 ). Erich Jacoby oma maja Wismari tänaval 11 (!923 – 1924 ). Tallinna Juudi Eragümnaasiumi hoone ( 1924 ). Saksa Reaalkool Luise tänaval ( 1928 ). Tallinna filterveevärgi hoonestik Järvevana teel ( 1925 – 1927 ). Tselluloositehas ( 1926 – 1928). Tuberkuloosisanatoorium Põllu tänaval ( 1925 – 1931 ). Kaksikelamu Uue Tare asumis Vaarika tänav 6/ Maasika tänav 8 ( 1932 ). Suur hulk traditsionalistlikke ja funktsionalistlikke eramuid Kadriorus ja Nõmmel. Nunne tänav 11 ( 1926 ), Pärnu maantee 30, Roosikrantsi tänav 4c, Väike- Karja tänav 7 jt.
Jacoby aitas palju kaasa Eesti professionaalse arhitektuurikultuuri arengule.
KRISTJAN RAUD (1865 – 1943)
Kristjan Raud õppis Koerverre külakoolis ( 1874), edasi Viru- Jaagupi kihelkonnakoolis ( 1875- 1878 ). Rakvere Kreiskoolis ( 1878- 1881 ). Tartu Reaalkoolis. kunsti Peterburi Kunstide Akadeemias (1893- 1897 ). Düsseldorfi Kunstiakadeemias ( 1897- 1898 ) ja Münchenis kunstiakadeemias ( 1901- !903 ). Oli sunnitud rahapuudusel õpingud lõpetama. 1904. aastal asus elama Tartusse. Tartu perioodil 1904- 1914) algatas Kristjan vanavara kogumise. Suuresti selle baasil loodi Tartus 1909. aastal Eesti Rahva muuseum. Korraldas rahvakunsti ja käsitöönäitusi andis joonistustunde eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekeskkoolis eesti Käsitöö Seltsis ja oma kunstistuudios ning avaldas rohkesti artikleid. 1920. aastal hakati Kristjan Raua ja Ants Laikmaa eestvedamisel üles joonistama taluehitisi ühes andmete kogumisega, mööblist, rõivastest, tekstiilidest, igapäevastest tarbeesemetest. 1940. aasta nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks. 4. juunil 1940 valiti ta Nõmme aukodanikuks. Tartu Ülikooli audoktor, 1935. Eesti Punase Risti teenetemärgi III klass, 1938.
Kristjan Raua loomingu, pedagoogilise ja muinsuskaitsetegevusega ning mõtteavaldustega on seotud enam kui pool sajandit eesti- kunsti- ja kultuuriloos. Olles Eesti Muuseumi Ühingu asutajaliige, oli Kristjan Raud ka üks Eesti Kunstimuuseumi üks rajajatest 1919. aastal. Tal on suuri teeneid eesti rahvakunsti ja ainelise vara kogumise organiseerimisel. Tema rahvusromantiline ja müstilis- sümbolistlik looming on võrreldav põhjamaiste meistrite Akseli Gallen- Kallela või Gerhard Munthe omaga läinud sajandi viimastel aastakümnetel.
Kapi eskiis „Leinav Linda“ motiiviga 1920. aastate teine pool. Art deco mõju on kavandite dekoorelementides selgelt tunda.
HARRY TERTSIUS (1915 – 1979) MÖÖBLITÖÖSTUS
Harry Tertsiuse puhul kasutatakse mõistet „ Intarsia Kunstnik“. Tema tuntumad teosed on tehtud puidust rool tehnikat. Aastal 1939 täiendas ta oma oskuseid Soomes. Tema töödes tehtud pildid on märkimisväärse tunde ja tehnikaga. Stalini surma järel tõusis Harry Tertsius esile kui luksusliku mööbli valmistaja.
ANNA ELISABETH VON MAYDELL (1861 – 1943)
Anna Elisabeth von Maydell sündis Peterburis. Asunud Tallinna, õppis ta 1885 – 1890 F. Deppeni juures ja 1908 – 1909 Münhenis Kunstkäsitöö koolis. 1915 – 1917 õppis Helsingis E. Ehrströhmi juures. Asutas koos Maria Magdalena Lutheri, Bertha Helena Ebba Weissi ja Carolina Augusta Bertha Waltheriga 1904. aastal Tallinna Tarbekunsti Ateljee ( Atelier für Kunstgewerber ). Peale Maydelli olii ka teistel seljataga korralik kunstistuudium. M. Luther ( 1872 – 1947 ), õppis Helsingis, Pariisis, Münchenis ( spetsialiseerus sisekujundusele.). E. Weiss ( 1869 – 1947 ) õppis Tallinnas, Berliinis, Pariisis. Lilly Walther ( 1866- 1946 ) õppis Peterburis, Seyres`is, Berliinis, Jenas, erialaks portselan maalingud ja keraamika. 1903 – 1904 Ants Laikmaa kunstikursustel.
1904. aastal rajasid neli naiskunstniku Tarbekunsti Ateljee asukohaga Lühike Jalg 9, sihiks kodumaise tarbekunsti edendamine. Tarbekunsti Ateljee pälvis oma tegevusega kunstiringkondade tunnustuse. Paar kuud hiljem toimus esimene näitus, kus moodsaks ja efektseks kujundatud ruumides domineerisid asutajate eneste mööbliesemetele, tekstiili, – klaasi- ja nahatööd.
Tarbekunsti Ateljee tegevus arenes hoogsalt ja laiulatuslikult. 1905. aasta jaanuarist pakuti soovijaile originaalkavandeid peaaegu kõigil tarbekunsti erialadel.
1906/07. aasta vahetusel Riias korraldatud tarbekunstinäitusel loeti ateljee kollektsioon näituse parimaks.
1907. aastal kolis Tarbekunsti Ateljee Niguliste 16. Olles vaatajatele avatud, osaliselt vahetuva ekspositsiooniga, näidates mööbli-, tekstiili ja rahvakunstikavandid, mänguasju jne.
1908. aasta Peterburis korraldatud kunstkäsitöönäitusel eksponeeritud Tallinna ateljee töödest omandas keisrinna Aleksandra Fjodorovna ühe Maydelli messingist lillevaasiümbrise.
1909. aasta Eestimaa põllumajandusnäitusel väljapanekuga tarbekunstiosakonnas, köitis külastajaid ateljee kunstnike kavandatud lihtne, kindel ja mugav 20. sajandi maitsele vastav mööbel. Tarbekunst Ateljee näituse püüdlusi pärjati esimese auhinnaga. Anna von Maydelli sepistatud ja emaileeritud metalltööd pälvisid diplomi.
Puhtalt ja peenelt kavandatud mööbel oli 1911. aastal toimunud ateljee viienda tarbekunstinäituse naelaks.
ARTELLID
Paldiski mnt 25 tegutses pärast sõda artell Terasmööbel ja Metall, mis valmistas peamiselt raudvoodeid sõjaväele, haiglatele ja puhkekodudele.
Mööbelseppade artell Viru mööbel.
Ateljee ümber koondunud kunstnike korraldatud näitustel oli tänu kaasaegse värvinguga professionaalsetele eksponaatidele kahtlemata kogu Eesti tarbekunsti algperioodil oluline osa, soodustades kunstkäsitöö ja käsitöö kui kunstiloomingu laiemat levikut. Tarbekunsti Ateljee jätkas tegevust 1914. aastani, tegevusele pani punkti algav maailmasõda.
A. E. von Maydell võttis 1920ndatel osa kunstiühingu AES mitmetest näitustest ning osales ka 1930. aasta Balti kultuuriameti korraldatud rändnäitusel. Hiljem andis ta Tallinnas eratunde kunstiajaloos ning juhatas tarbekunstikursusi. A. E. von Maydell lahkus Eestist koos ümberasujatega 1939. aastal.
AS VIISNURK
1945. aastal moodustati mitme väikese artelli liitumisel AS Viisnurga eelkäia riiklik ettevõtte Pärnu Tööstuskombinaat, mille esialgseks eesmärgiks olid kütuse, jalanõude ja mööbli tootmine. Ettevõtte tootmistraditsioonid ulatuvad veelgi kaugemale – näiteks suuski hakati Pärnus tootma juba 1939.aastal.
1962. aastal nimetati ettevõtte ümber puidutöötlemiskombinaadiks Viisnurk, mille põhitoodanguks oli mööbel, lisaks valmistati ka plastmassist mööblimanuseid ning puidust ja plastmassist majapidamistarbeid.
1968. aastal laiendati ettevõtte tegevust – lisandusid suuskade ja puitkiudplaatide tootmine. Eksporditi puidust pesulõkse Inglismaale, Kanadasse, Itaaliasse.
1990. aastal algas Viisnurga erastamine. Eesti esimene riigiomandi baasil loodud aktsiaselts.
1992. aastal pärast Eesti taasiseseisvumist, kaotati mõne kuuga põhiturg idas.
1993. aastal toimus edukas läbimurre lääne turule: eksporditi 75% toodangust.
1994. aastal kuulutati välja rahvusvaheline eelläbirääkimistega pakkumiskonkurss 72,6% aktsiate erastamiseks. Selle võitis AS Holding, mille omanikeks olid Republics Fund, Prometheus Fund, Hansa Investeeringute AS ja AS Viisnurga juhtkond.
1995. aasta märtsis sõlmiti AS VN Holding ja Eesti Erastamisagentuur AS Viisnurrga erastamise ostu – müügi – lepingu.
1998. aastal alustati jäähokikeppide tootmist.
2000. aastal valmis Viisnurga uus liimpuiduvabrik Pärnus.
2021. aastal pälvis Viisnurk tiitlid Aasta ettevõte 2000 ja Piirkonna Edendaja 2000.
2002. aastal Maxx hokikepp esimest korda esindatud olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel.
2003. aastal AS Viisnurk registreeris OÜ Skano, mille eesmärgiks oli ette võtte mööblivaldkonnas müügi- ja turundustegevus. Viisnurga tütarfirma OÜ Skano avas Tallinnas Järve Keskuses oma mööbli esinduskaupluse.
2004. aastal septembris allkirjastas AS Viisnurk lepingu puidudivisjoni varade müügi OÜ-ga Desparo.
2005. aastal septembris registreeriti Lätis AS Viisnurga tütarfirma OÜ Skano 100% osalusega tütarfirma SIA Skano ja avati mööbli esinduskauplus MC2 kaubanduskeskuses Riias.
2007. aasta aprillis viidi lõpule AS viisnurga tütarfirma OÜ Skano 100% osalusega tütarfirma UAB Skano LT asutamine. Alustati mööbli jaemüüki Klaipedas, Kaunases ja Vilniuses. 19. juunil loodi tütarfirma Ukrainas TOV Skano Ukraina. Mööbli jaemüüki alustatakse Ukraina suuremates linnades.
2011. aastal Viisnurga tütarfirma OÜ Skano avas Tallinnas Rocca al Mare Kaubanduskeskuses mööbli esinduskaupluuse. AS Viisnurk omandab Püssis asuva kiudplaadivabriku. AS Viisnurk muutis ainuomandis oleva tütarettevõtte OÜ Skano ärinime. Uus nimi on Skano Furniture OÜ.
MÖÖBLITÖÖSTUS STANDART
Sõjajärgsete aastate Tallinna majanduselus oli tähtis osa artellidel, millest pärast mitmekordseid liitumisi kujunes välja enamik Tallinna suuremaid ettevõtteid.
1944 aastal alustas tegevust puidutööstuse artell Standart. Algul töötas ettevõttes vaid seitse töölist. Ajajooksul ühinesid sellega paljud teised artellid. Kuna tootmine oli laiali 12 kohas, takistas see arengut ning vaja oli korralikke tootmisruume.
1946. aastal taotles juhtkond linnalt käitise tootmishoonete ehitamiseks maad Madara 8 ( tollal Muraka ). Samal aastal alustatud ehitustööd viidi omal jõul lõpule 1950. aastal. Uued tootmishooned töökojad, laod, garaažid, kontoriruumid, söökla, riietusruumid ja kohustuslik punanurk, üldpinnaga 1500m2
Artell tootis kvaliteetset mööblit, magamistoad-, söögitoad- ja kabinetimööbel-, pehmemööbel-, köögimööbel-, lastemööbel-, saalitoolid. Kuigi mööbel oli sel ajal defitsiit, ei kujunenud ettevõtte tegevus edukaks. Peamiseks põhjuseks igaaastane riigipoolt kehtestatud töönormide kasvamine. Et seadmed ei arenenud nii jõudsalt, tekkis olukurd, kus ettevõttel polnud kasulik toota head toodangut. Paljud tublid töömehed ei olnud nõus viletsat tööd tegema ja lahkusid ettevõttest. 1940 aastate lõpus on andmeid, kus töölised ei saanud kuude viisi palka.
Väljapääsmatusse olukorda sattunud käitise olukord oli niisama lootusetu ning 1954. aastal vahetus kolm korda juhtkond. Standarti keeruline majanduslik olukord kiirendas käitise reorganiseerimist.
1958. aastal muudeti artell mööbli eksperimentaalvabrikuks Standart. 1960. aastal liideti sellega mööblivabrikud Hoog, Mööbel ning Rakvere ja Türi metsakombinaadi mööblitsehhid.
1976. aastal nimetati Mööbli Eksperimentaalvabrik Tallinna teadusliikuks Mööblitootmiskoondiseks „ Standart“. Lisaks hulgitootmisele sai koondise ülesandeks mööbli arengusuundade uurimine, uue mööbli konstrueerimine, kujundamine ja tehnoloogia ettevalmistamine kogu Eesti mööblitööstuse tarvis.
Seoses 1980. aasta Moskvas toimunud olümpiamängudega saadeti „ Standarti“ mööblit kokku 26 olümpiaobjektile. 1980. oli tootmiskoondis omalaadseks paasettevõtteks TPI keemiateaduskonna puidutöötlemise tehnoloogia eriala üliõpilastele.
01.07.1991 moodustati Tallinna Teadusliku Mööblitootmiskoondise „ Standart „ baasil Riiklik Aktsiaselts „ Standart“. 1994.a. märtsis RAS „ Standart“ erastati ja kannab sellest ajast nime Aktsiaselts Standart.
Tänaseks on Standardist kujunenud Eesti esimene täislahendusi pakkuv sisustusprojektide teostaja, millel on edasimüüjad lisaks Eestile ka Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Venemaal ning ekspordib toodangut ka teistesse Kesk – Euroopa riikidesse.
Standart on Eesti kapitalil põhinev Baltimaade suurim büroo ja hotellimööblitootjaid.
KOOPERAATOR
Mööblitööstus ETKVL Tootmiskoondis Kooperaator . Valmistas peamiselt vineerist toolipõhjasid.
Kuni 1970. aastateni puudus NSV Liidu avalikel söögi ja joogikohtadel võimalus riigi siseselt hankida korralikku, kvaliteetset ning esteetilist mööblit. Seetõttu osteti sisustust Skandinaaviamaadest ja Idaploki riikidest Ungari, Tšehhoslovakkiast.
„ Kooperaatori „ juhtkond koos üleliidulise kooperatsiooni süsteemi kaupade turustaja Sojuz Torgoborudovanije ( allus Kaubandusministeeriumile ) toetusel hakati orienteeruma just sellel suunal. Arendustööks moodustati „ Kooperaatoris „ rohkem kui kolmekümne liikmeline loomekrupp. Kuhu kuulusid tehnoloogid, disainerid, arhitektid. „ Kooperaatori“ toodang pidi Liidu tasandil asendama Lääneriikide sisustuse. Juhtkond saadeti välismaale õppima. Nende komandeeringute järel hakati Eestis Soome disaini ja sortimendi järgi sättima kohvikute, sööklate ja restoranide mööblitootmist. „ Standarti „ ja Mööbli- ja Vineerivabrikuga võrreldes tuleb eriti novaatorlikuks pidada klaasplasti kasutuselevõttu. Esimesed mööblikavandid tehti välismaiste esemete koopiatena v. joonistati ümber fotodelt. 1970. aastate teisel poolel hakati esemeid ise kujundama. Hakati rohkem tootma puitmööblit. Domineeris retrohõnguline mööbel. Olulisteks suunamuutjateks olid disainerid Irena Timusk, Ivi- Els Schneider, Malle Agabuš.
Peamiselt restoranide- kohvikute ning büroode, vähem koduseks otstarbeks mõeldud mööbli sortiment küündis 1980. aastateks seitsme-kaheksakümne nimetuseni. 1070. aastate lõpuks kavandati mööblit Tallinnas, Moskvas ja Leningradis paiknevatesse olümpiakeskustesse.
„ Kooperaatori „ kätekuivateid, sööklamööblit ning puidust lelusid eksporditi Saksa DV – sse, Prantsusmaale, Bulgaariasse, Soome, Rootsi, Taani ja Itaaliasse.
Teiste Nõukogude suurettevõtetega võrreldes vaheldus „ Kooperaatori „ toodang kiiresti -20- 30% aastas.
Novembris 1997 omandas tehase Bodilsen Holding ja Sylvester AS, firma nimeks sai Lignar AS.
Nõukogude Eesti esindusinterjööri põhitool –P- 30. Jõudis Eestis seeriatootmisse 1974. aastal.Oli Kooperaatori karikatooli mudelitähiseks. Soome disaineri Eero Aarinio 1966. aastal kavandatud konjakiklaasikujulise tugitooli V.S.O.P. ETKVL- i tootmiskoondises Kooperaator seeeriaviisiliselt toodetud jäljendus. Karikatool muutus „ Kooperaatori „ leivanumbriks. Nendega sisustati pea iga trendikam hoone, karikatoolid jõudsid nii ühiskondlikesse asutustesse kui koduinterjööri. Ka sellised kultushooned nagu Tallinna Olümpia- Purjespordikeskus ( 1981) ja Tallinna Teletorn ( 1980 ), Jõhvi kultuuripalee. Rohkem kui pool partiist viidi Venemaa avarustesse. Toolid on populaarsed kaheksakümnendate keskpaigani – siis hakkasid neid välja vahetama postmodernsed , „ kodumaiselt „ mõjuvad puitesemed.
Ruhnu pagariemanda tool. „ Kooperaator“ hakkas just selle eksemplari järgi tegema toole ja on neid ka „ Ruhnu pagariemanda„ tooli nime all müünud. Kooperaatori
LEILA PÄRTELPOEG (1927)
Aastal 1954 lõpetas Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ( praeguse Eesti Kunstiakadeemia ), aastatel 1960 sealsamas õppejõud.
1960. aastatel täiendas ennast end modernismi Mekas Soomes ( oli tollal väga harukordne võimalus ). 1968. ja 69. aastal stažeeris mööbliajaloo alal Leningradis.
1970. aastate alguses algas Pärtelpoja töö ajalooliste interjööride taastaja ja taaskujundajana. Mõisainterjööride taastamist ja taassisustamist võib tolleaja koontekstis pidada Leida Pärtelpoja võitluseks utoopia eest. Originaal mõisa sisustus, mis Hitleri kutsel minejatest maha jäi, hävis sõjas või tassiti laiali. Nõukogude ajal olid paljud tühjenenud mõisad antud meelehaigete ja alkohoolikute raviasutuste ning vanadekodude kasutada. Hinnates kõrgelt vanu, originaalseid asju. Korraldas Pärtelpoeg pikki vanamööbli otsimise ekspeditsioon kuni Leningradi komisjoonipoodide läbikammimiseni. Kuna hooned olid suured ja vajaliku hulga mööbli leidmine kohati võimatu. Organiseeris Leida Pärtelpoeg mööblikoopiate valmistamise. Mille tagajärjel sündisid stiilselt terviklikud ruumid.
Eest Vabariigi aegset riigikogu hoone mööbel, mida Leida Pärtelpoeg on kureerinud juba nõukogude ajast, kaitstes ajaloolist sisustust. Mööbel äratati restaureerimisekäigus uuest elule 1990. aasta lõpul.
Ajaloolise mööbli spetsialist. Eesti sisekujunduse grand old lady tööd on aastate jooksul auhinnatud nii kultuurikapitali kui ka erialaliidu preemiatega. 2010 a. kultuuri elutööpreemia. Teda tuntakse kui mõisainterjööride taastaja ning vana mööbli suurepärase tundjana.
Oma teadmisi pole ta rakendanud üksnes interjööride kujundajana, vaid on õpetanud aastaid mööbli ajalugu Eesti Kunstiakadeemias, avaldanud mitmeid kirjutisi Eestis leiduva ajaloolise mööbli kohta. 2005. raamat „ Pööningul „ , mis käsitleb kollektsionäär Leonhard Martini Vene mööblikogu. Eksponeeritud Olustvere mõisa pööningukorrusel.
Valik tegemisi: Tallinna raekoda koos Udo Umbergiga ( 1975. aastal, mõningad muudatused aastal 2004 ), riigikogu ( alates 1972. aastast siiani ). Palmse oli esimene mõis Eestis, mis taastati koos kõigi mõisasüdamesse kuuluvate hoonetega, andes sel viisil hea ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust mõisast. Taastamisprojekti autorid Arne Kann ( arhitektuur ) ja Leila Pärtelpoeg (sisekujundus ). Restaureerimistööd toimusid aastail 1975 – 1985, nende käigus avastati ja taastati ka sinamaalingud. Ennistatud mõisahoone avas oma uksed 19886. aasta suvel. Rägavere, Sagadi, Saku mõisad; Kolga mõisa abihooned; Vihula mõisa jääkeldri restoraniks ja tagamõisa hotelliks.
Kavandanud kohvikuid ja restorane: Vana Toomas ( 1960 ), Nord (1974), Gnoom. Koos Allan Murdmaaga Ku – Ku klubi, Gloria, Pegasus, Tallinna hotell ( Inturisti hotell )
Teaduste Akadeemia raamatukogu interjöör ( 1963 ). Tartu Ülikooli aula mööbel ( 1972 )
Kavandanud muuseume: Võru Kreutzwaldi muuseum ( 1983 ), Ruhnu muuseum ( 1988 ). 19. saj. Tartu Linnakodaniku maja ( 1993 ).
Leila Pärtelpoeg; „ Minule lähedane liin, traditsionalism, jookseb modernismiga kõrvuti ja ei kao kuhugile.
LEONHARRD MARTIN VENE (1920 – 1994)
Töötas enne sõda ühes Tallinna pangas, hiljem kuni 1954. aastani Olustvere Põllumajandustehnikumis vanem- raamatupidajana. Elas seejärel Viljandi lähedal Võistes ja töötas Jämejala Psühhoneuroloogia haiglas aednikuna. Edasised elukohad Meosaare karjamõis, Sagadi mõis ja lõpuks Pilistvere vanadekodu.
L. Vene alustas kollektsioneerimist 1930. aastal seoses oma korteri sisustamisega Tallinnas. Sealt alustas ta oma kogu täiendamisega. Sõjaajal pommitamise ja tulekahjude tagajärjel ja baltisakslaste lahkumise järel oli mahajäetud stiilset mööblit kõikjal. Tema kogumismeetod oli eriline: Kohalikel bussiliinidel sõites tutvus ta kõigega, kellelt oli mõtet küsida ja kes oskas vastata. Härra Vene tegevus oli süstemaatiline ja põhjalik.
Pärast pikki eksirännakuid jõuab allesjäänud mööbel Kõo mõisahoonesse. L. Vene surma järel kuulub mööblikollektsioon Kõo vallale. Pärast esemete registreerimist, pildistamist ja arvelevõtmist 1994. aastal. Annab Viljandi Maavalitsus, Kõos allesoleva mööbli hoiule Olustvere mõisa. 1810.a. sõjavoodi. Hr Vene mööblikogust.
VELLO ASI (1927)
Sisearhitekt, disainer ja pedagoog. Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut. Eesti Riiklik Kunstiinstituut (ERKI ), 1948 – 1954.
VOI Estonprojekt, arhitekt 1954 – 1955. Kunstitoodete Kombinaat „ ARS „ kunstnik – arhitekt 1956 – 1964. RPI Eesti Projekt, vanemarhitekt 1970 – 1972, 1975- 1980. ERKI ruumi – ja mööblikujunduse kateeder, dotsendi kohusetäitja 1964 – 1980., dotsent 1980 – 1984, professori kohusetäitja 1984 – 1991, professor 19991 – 1994. EKA sisearhitektuuri osakonna erakorraline professor alates 1994.
Loominguline tegevus, interjöörid. Kirjanike Maja, Tallinn, 1963. Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, 1967 ( koos V. Tammega ). Kohvik „ Tallinn „, 1968 – 1969 ( koos V. Tammega ). Tallinna Kirjanike Maja saali ja tööruumide interjööri ning mööbli 1963. Eesti Reklaamfilmi büroo- ja stuudioruumid 1969 – 1972. Baar „ Karoliina „ Tallinn, 1968 ( koos V. Tammega ). Raadiomaja stuudio ( rekonstruktsioon ), Tallinn, 1965 . !977 ( koos H. Oruveega ). Hotell „ Viru „ Tallinn, 1972 ( koos V. Tammega, Ja L. Raudsepaga ). Pirita purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskus, Tallinn, 1980.
Muuseumiekspositsioonid: Kroonlinna Ajaloo Muuseum, 1961. Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, Võru, 1961. E. Vilde Memoriaalmuuseum, Tallinn, 1965.
Arhitektuuri- ja kunstiraamatute kujundused: s.h. almanahh „Kunst ja Kodu „ 1959- !961. J. Krossi teoste ( 12 köidet kujundused, 1974 – 1991.
Õppetöö: Baasainete praktilise tööde ja kursuseprojektide juhendamine alates 1963. esitustehnikad ( I kursus ). Arhitektuurne projekteerimine – vabaaja majad ( II kursus ). Projekteerimine – interjööri – ja mööbliprojektid ( III ja IV kursus ). Projekteerimine – ühiskondlikud ruumid ( IV kursus ). Diplomitööde juhendamine – 50 diplomandi sisearhitektuuri eriala, 3 diplomandi monumentaal – dekoratiivmaali alal.Administratiivne ja professionaalne tegevus: eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali nõukogu aseesimees 1997 – 1999, liige 1000 – 2001. eesti Sisearhitektide Liidu nõukoja liige alates 1998.
Ühiskondlik tegevus: eesti Kunstnike Liidu liige. Eesti Sisearhitektide Liidu liige.
Tunnustused: Eesti NSV teeneline arhitekt, 1977. Nõukogude eesti preemia, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, 1967. Nõukogude eesti preemia, hotell „ Viru „ projekteerijate kollektiivis, 1972. Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni aastapreemia Pirita Purjespordikeskuse eest, 1980. Vello
SAIMA VEIDENBERG (1924 – 2004)
Saima Veidenberg koolitee algas Loksa algkoolis. Lõpetas 1943. aastal Tallinna tütarlaste kommertskooli. 1945. aastal alustas õpinguid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti instituudis ruumikujunduse erialal. Lõpetas vahepeal Eesti Riiklikuks Kunstiinstituudiks ümber nimetatud kõrgkooli 1951. aastal. Töötas pikka aega ( 1956 – 1992 ) sisearhitektina Tallinna kombinaadis ARS. Kujundas ajavahemikul 1956 – 1958 Moskva üleliidulise põllumajandusnäituse eesti väljapanekut. Kujundas omaaegse Arsi müügisalongi Hobusepea tänaval ( 1976 ), ARSi Narva müügisalongi ( 1988 ). 1960. aastal projekteeris unikaalmööbli ( Viljandi perekonnaseisuametile 1961. aastal ja Eesti loodusmuuseumi geoloogiasaalile 1962. aastal, K. Raua majamuuseumile 1983 – 1984 ). Aastal 1959 tegi ta koostööd ajakirjale Kunst ja Kodu. Mitmed eesti muuseumide sisekujundustööd ja ekspositsioonide kunstiline kujundamine. Tallinna dominiiklaste klooster ( 1981 ), F. Tuglase muuseumi ( 1974 ), Eesti meremuuseumi ( 1981 ) ja Kristjan Raua muuseumi ( 1984 ). Väliskunstimuuseum ( 2000 ) sisekujundus.
Saima Veinbergi muuseumikujundused on funktsionaalsed, ajastuomaselt konkreetsed, ruumi arvestavad ja esteetiliselt nauditavad.
TAEVO GANS (1941)
Toivo Gans sisearhitekt. 1991.a. loodud Stuudio GaDIS AS perefirma – omanikud H. ja T. Gans, R. Oja. Stuudio GaDIS AS juhataja T. Gans. 1988.a. asutas väikeettevõtte , ARS GaDIS Eesti NSV kunstifondi juures ja juhtis kuni 1991.a. firma likvideeriti.
Sündinud: Pärnumaal Halinga vallas. 1948 – 1956 Pärnu I Keskkool. 1956 – 1961 Tartu Kunstikool. 1961 – 1966 ERKI, eriala kujunduskunstnik – sisearhitekt.
Interjöör ja mööbel: 1968 – 1970 Tallinn, Virru hotelli numbritoad, restoran ja banketisaal. 1969 – Pärnu, Tervise sanatooriumi kolmas ehitusetapp, interjöörid, mööbel, valgustid. 1973 Tähelinn, Moskva oblast, NSVL – USA kosmose ühislennu keskuse interjöörid. 1990 – 1991 Moskva, Inglise – Vene ÜE energoinformaatika peahoone. 1998 Eesti Pang vaheehituse interjöörid. 2003 – 2004 Järvamaa, Viking Window` peahoone. 2004 – 2005 Milstrandi peahoone Viimsis.
Näituse – kujundused: 1969 – 1984 osavõtt näitustest „ Ruum ja vorm I – IV „. 1974 USA, Spokane, EXPO 74, NSVL Teaduste Akadeemia ekspositsioon „ Inimene ja biosfäär „. 1975 Pakistan, Indoneesia, Malaisia, Singapur, Birma, NSVL tarbekunsti näitused, peakujundaja. 1983 Jaapan, Tokio, Eesti NSV ekspositsiooni, peakujundaja. 1987 Venezuela, Valencia, Eesti NSV ekspositsiooni, peakujundaja. 1998 Saksamaa, Köln, Barndrup, Wermo ekspositsiooni kujundused. 1999 – 2000 Taani, Kopenhaagen, Eesti ekspositsioonidee kujundused.
MAILE GRRÜNBERG (1942)
Eesti Riiklik Kunstiinstituut, sisekujundus, 1967. AS Grünberg sisearhitekt, mööblidisainer.
Kadrioru apteek, Tallinn. Salme kultuurikeskuse I etapp. Tallinn. Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinn. Kohvik Ebell, Narva maantee 6, Tallinn. Kauplus Metro, Viru tn. 3, Tallinn. Kauplus Ararat, Tallinn. Baar Corrida, Tallinn. Kohvik Pärl, Tallinn. Talllinna Lennujaam.
AS TVMK toodangus; Tugittool Trend, Toolid Clib, Stak, Laud Mill, Riiulid Pin.
Auhinnad „ Ruum ja Vorm“ II, III, IV, V, VI. „ Acta 87 „ Tallinna Mööblimessid AS TVMK boksid. Arhitektuuri- ja Disainigalerii näituse kujundamine. Viis Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiat „ Ruum ja Vorm „ IV, Tallinna Kunstihoone „ Tool on tool „. Kristjan Raua nimeline kunstipreemia. Näitus „ Valge“ Näitus „ Eesti XX sajandi ruum „ kujundamine, Rotermanni soolaladu, Tallinn. Esimene koht Riigikogu hoone mööblikoonkursil ( mööbel on teostatud ). Maiile Grünberg „ Disain „, Tallinna Kunstihoone. „ Eesti Disain „, Helsingi, 2002. Eesti Riiklik Kultuurripreemia.
MAIT SUMMATAVET ( 1938 )
Sündinud Tallinnas.
Õppinud: 1956 – 1960 Tartu Kunstikoolis, seejärel ERKI-s, mille lõpetas ruumi ja mööblikujunduse erialal.
Töötanud: Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis, 1967 – 1972 peakunstnikuna ja a – st 1969 TKÜ õppejõuna ( a – st dotsent, a- st 1990 professor, 1987 – 1995 prorektor.
Eesti arhitektuuri ja disaini kõrge kultuur oli kunagise N. Liidus kõige läänelikum. See võimaldas Summatavetil saada suuri tellimusi ka väljastpoolt vabariiki. 1986. aastal oli tema isikunäitus Moskvas. Eriline side on tal Tokyoga, kus ta on kujundanud mitu näitust.
Loominguline tegevus: Kõige prestiizhsem töö vabariigi presidendi residentsi kujundamine ( 1993 – 1994 ). Eesti pank 8 1992 – 1999 ). Viru hotelli numbritubade ja viimase korruse restorani ( 1972 ), Viljandi teatri Ugala interjöör ja mööbel ( 1972 – 1981 ), Tartu Kivisilla galerii, Magdaleena kliinik interjöör ja mööbel ( 1980 – 1982 ). Interjöörid, mööbel ja ekspositsioon, Tarbekunstimuuseum, Tallinn ( 1975 – 1980 ). Interjöörid, mööbel ekspositsioon, Adamson – Eriku Muuseum, Tallinn ( 1978 – 1988 ). Interjöör, Kunstigalerii, Tartu ( 1985 – 1987 ). „ ITAlYAS CUP“ Rahvusvaheline disainikoolide auhinna näitus, Milaano ( 1985 ). Nõukogude kunstinäitused, Moskvas ( 1980, 1982, 1983, 1985 ). „ HABITARE – 87 „ Rahvusvaheline mööblimess, Helsingis ( 1987 ). Keskkunsti Galerii, Moskva ( 1986 ). Kunstnike Liidu Kunstigalerii, Tartu ( 1988 ). Tarbekunstimuuseum, Tallinn ( 1990 ). NORRA FORUM Galerii, Oslo, Norra ( 1991 ). DesignMai Berliin, Saksamaa, ( 2004).
Valgustite kujundamine, mida ta on teinud seeriatoodanguks rohkem kui 60 eri vormi ( 1966 – 1999)
Näitused ja auhinnad: Siberi show, Nõukogude paviljon, Tokyo ( 1978 ). EXPO 74, Nõukogude paviljon, Spokane, USA ( 1974 ). Eesti kunstnike näitus, Moskvas, 1987 ( pea disainer ). Eesti sisekujunduse näitus „ Ruum ja Vorm „ I – IV ( 1969 – 1989 ).
Oluline on Summataveti roll näituse „ Ruum ja vorm „ Käivitamisel. 1960. aastatest alates on see näitus olnud peamisi uute ideede generaatoreid.
Summatavet on Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna koolitanud terve põlvkonna sisekujundajaid.
TOIVO RASIDMETS ( 1955 )
Hariidus: ERKI 1982 mööbli- ja sisekujundus osakoond.
Töökoht: EKA sisearhitektuuriosakonna juhataja.
Näitused, auhinnad: Rahvusvaheline disainibienaal , St- Etienne, Prantsusmaa, 2000
DisignMai Berliin, Saksamaa, 2004.
Mööblikujunduses kasutab Raidmets groteskseid vorme ja tavatuid materjale. On loonud ka ruumilisi objekte, tegelenud linna kujundusega. 1990. aastatel on taas pöördunud tööstusdisain poole, elukondlikku ( põhiliselt metallist mööblit ) toodab endanimeline firma „ Taivo „. Interjööridest on Taivo Raidmets kujundanud peamiselt restorane ja ööklubisid.
MALLE JAMIESON-AGABUŠ ( 1948 – 1912 )
Malle Jamieson- Agabuš lõpetas 1967. aastal Tallinna 2. keskkooli ja 1973. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ruumi ja mööblikujunduse erialal. Diplomitööks oli Tivoli- tüüpi lõbustuspark „ Mängumaastikud“
Peale ERKI lõpetamist töötas Malle Jamieson- Agabuš mööblitehases Standart, Kooperaator. Tema kujundatud mööbliesemed olid pikalt tootmises. Tuntumad diivan EVA ja tool PLUSS. Osales paljudel kunstinäitustel 1976. näitusel „ Ruum ja Vorm“, grupinäitusel kunstihoone salongis 1979. a. Tema loomingut leiab Eesti Arhitektuurimuuseumis ja eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.
Malle Jamieson- Agabuši kujundatud tuntumad interjöörid onn galerii „ MOLEN“ ( 1991 ), Nissan`i keskus ( 1994 ) TIPP TV fuajee ( 1944 ), Estonia kontserdisaal ( 1997 ), Vanemuiise kontserdimaja ( 1998 ) ja Tallinna Keskraamatukogu ( 2002 )
Eest Kunstnike Liidu liige aastast 1980, Eesti Disainerite Liidu liige aastast 1990 ja Eesti Sisearhitektide Liidu liige aastast 1990.
Paljude näituste kuraator ja kujundaja: „ Aeg ja Koht „ ( 1968 ), „ ASTA „ ( 1987 ), „ Eesti nahkehistöö „ ( 1989 ), „ 60 – ndate aastate tarbekunst „ ( 1991 )
Aastast 1976. ERKI-s üldkompositsiooni õppejõud ( aastast 1990 dotsent. )
