Ida-Indias, Gangese ääres.

    

Ronivad väikesed putukad paljunemise ajal puudelt nõrguva mahla sisse ning keerutavad enda ümber kuni 4mm paksuse kooriku. Mõne aja möödudes hülgavad putukad need hülsitaolised moodustised, mis on kõva koorukesena puude okste külge kleepunud. Sealt kukuvad need aja jooksul maapinnale, kust kohalikud inimesed neid korjavad. Saaki – tumedaid, umbes viljatera suurusi torukesi – korjatakse tavaliselt sügisel.

Vanasti kasutati seda toorainet India violetsete värvitoonide saamiseks – põhiliselt paberi värvimisel. Laki saamiseks puhastatakse tooraine värvainetest veega. Seejärel on 2 viisi, kuidas sellest toorainest lakki valmistatakse:

  1. Pannakse tooraine kottidesse ja riputatakse tule kohale (kõige parem on kivisöetuli). Kuumutamisel väljaimbunud mass asetatakse plaadikestele, kus see jahtudes moodustab heledad või tumedad lehekesed.

  2. Teine võimalus on, et tooraine sulatatakse kuuma auruga ja määritakse, kas kuuma vee või auruga täidetud klaasist anuma külgedele, kust see jahutamisel eendub.

Schellak võib olla, kas hele või tume; värvus oleneb sellest, kas hülssidesse on jäänud putukaid, mis annavadki tumeda tooni tänu neis sisalduvatele värvainetele.

Laki heleduse järgi hinnatakse tema kvaliteeti – mida heledam, seda kvaliteetsem. Eriti kvaliteetseks peetakse oranži schellakit.

Lisaks eeltoodule sisaldab schellak veel vahataolist ainet. Kaubanduses saadaoleval schellakil, mida nimetatakse polituuriks, on vahataoline osa välja filtreeritud.

Schellaki puhastamine

  • 1 osa schellakit ja 4 osa puhast 92% alkoholi segatakse ja lisatakse seejärel nii kaua destilleeritud vett kuni saadakse juustutaoline mass. Saadud mass pigistatakse läbi riide ning asetatakse veevanni, kus seda soojendatakse kuni alkohol on välja aurunud. Tulemuseks on puhas, piirituses lahustuv schellak.

Schellaklaki valmistamine

Võtame 150g schellaki helbeid (eelnevalt saadud mass on tööstuslikult puhastatud ja saadaval kaubanduses). Asetame õhukindlalt suletavasse anumasse. Lisame 0,55l piiritust, sulgeme anuma ja asetame sooja kohta (n.radiaatori lähedale) selleks, et schellak kiiremini sulaks. Anumat tuleb korduvalt loksutada, et vältida schellaki ladestumist või tükistumist, mis pikendab tunduvalt vajaliku polituuri saamist.

Kui schellak on korralikult lahustunud, on soovitav seda kurnata läbi vildi, et vabaneda vahataolisest ainest ja muudest lisanditest.

  • Olenevalt schellaki kvaliteedist tuleb teda kasutada järgnevalt:

    1. tumedaid schellaki lahuseid – tumedama puidu puhul, sest nad võivad lõpptulemusena tugevasti muuta puidu naturaaltooni;

    2. heledaid schellaki lahuseid – heledate puitude puhul, intarsiate, marketriide pinnakaunistuste korral.

Schellakit on võimalik ka valgendada:

  • kui te ostate valgendatud schellakit, peate jälgima, et see ei oleks känkras (känkrasse tõmbunud schellakit on peaaegu võimatu lahustada). Hoidke valgendatud schellakit õhukindlas anumas või vee sees.

  • schellakit on ka ise võimalik valgendada.

Lahustate schellaki ja lisate luusütt, kuni lahus loksutamisel puderjaks massiks. Selle massi panete klaasanumasse ja tõstate anuma päikese kätte (soovitav on anumat sageli loksutada). Saadud lahust filtreerite mitmeid kordi, kuni lakk muutub läbipaistvaks (filtrina võite kasutada klaasvatti). Soovitav on teha lahus võimalikult paks, et hiljem oleks võimalik seda lahjendada.

Puitpindade katmine schellaklakiga

  1. lakkimine

  2. poolpoleer

  3. kõrgpoleer

Schellakiga lakkimisel tuleb puidu pind alati ette valmistada. Mitte kunagi ei ole võimalik saada head tulemust pintsliga töötamisel. Lakkimise korral võib kasutada schellaklakiga immutatud lappi, seejuures tuleb jälgida, et lapp oleks pidevalt märg (et oleks piisavalt schellakit) ega muutuks kuivaks. Kuivamise vältimiseks tuleb lappi hoida kinnises anumas.

Lakkimisel kantakse schellakit puidu pinnale nii kaua, kuni saavutatakse ühtlane sile lakipind. Erineva tihedusega puiduliikide puhul on pealekantavate lakikordade arv erinev. Tavaliselt määrab selle kogenud meister lakkimise käigus ja lakkikordade arv võib ulatuda nelja, kaheksa või enama korrani. Üks kogenud spetsialist võib korraliku lakipinna saavutada ilma vahelihvita. Suuremate ja lauskpindade puhul on soovitav kasutada tampooni. Poleerimise ja kõrgpoleerimise puhul on tööprotsessid ühesugused. Võib öelda et poolpoleer on pooleli jäänud kõrgpoleer.

Poleerimine

Mida paremini on puidu pind ette valmistatud, seda kiiremini me ühtlase ja läikiva pinna saame.

Korralikult ettevalmistatud pinda lihvitakse enne schellaki pealekandmist linaseemne õli-, nafta- või pimsi pulbriga, mis hiljem kuiva ja puhta lapiga puidu pinnalt eemaldatakse.

Enne poleerimise alustamist peab õliga kaetud pind olema täielikult kuivanud.

  1. heledate puitude pinda võib kruntida nõrga želatiinilahuse või kliistriga;

  2. tumedate puitude puhul – tislerliimi nõrga lahusega (kondi- või nahaliim).

Kui eeltööd on tehtud, valmistame villasest riidest nutsaku, mille ümbritseme mitmekordse linase riidega. Pihkuvõetuna peaks moodustuma pallike.

Valame palli lahtisest otsast schellakit nii kaua, kuni pall on ühtlaselt schellakist läbi imbunud. Seejärel koputame palliga vastu siledat ja puhast pinda, mille tulemusena lakk jaotub ühtlaselt mööda tampooni ning tekib laiem tööpind. Üleliigse schellaki pühime ära. Soovitav on, et tampoon oleks niiske, vältida tuleks schellaki liigset kuhjumist.

Lisame mõned tilgad linaseemne õli, vaseliinõli, naftat või teisi kuivavaid õlisid.

Seejärel asetame tampooni poleeritavale pinnale ja alistame ringi- ja kaheksakujulisi liigutusi vaheldumisi. Tuleb jälgida, et tampoon oleks pidevas liikumises. Pikemaks ajaks ühele punktile seisma jäänud tampoon võib tekitada keevitusefekti. tekib auguke (laiguke), kuhu shellak ei taha hiljem peale jääda. Kui niisugune probleem on tekkinud, tuleb kogu eelnevalt kaetud pind lakist kuni puiduni puhastada ja alustada tööd otsast peale.

Poleerimise juures on tähtis, et töökoht oleks tolmuvaba ning temperatuur oleks soovitavalt +20o .

Kui esimene ühtlane lakikiht on saavutatud, tuleks lasta sellel korralikult ära kuivada. Parem on jätkata tööd alles järgneval päeval, mil võib juba kahetunniliste intervallidega jätkata schellakikihtide pealekandmist.

Kui tampoon kipub kinni jääma, võib sõrmeotstega hõõruda õli tampooni alaossa. Seejuures tuleb vältida liialdusi, muidu muutub poleer hilisemal õli pinnaletõusmisel tuhmiks, kaotades ilusa läike. Õli võib kas kuivatuspaberi või puhta lapiga ära pühkida. Samuti võib õli välja poleerida, mis nõuab aga suurt osavust. Vahepeal on soovitav kuivanud lakipinda lihvida nr 320 liivapaberiga, seejuures võib lakipinda tärpentiniga märjata (mitte üle ujutada!), mis kiirendab lihvimist ja hoiab kokku liivapaberit.

Kõiki neid protseduure korratakse seni ( kordade arv võib ulatuda 40-60 korrani ), kuni saadakse ühtlaselt sile ja läikiv pind. Seejärel on soovitav lasta schellakil vajuda ja kuivada. Kõige parema tulemuse saab, kui pidada vahet 6 – 9 nädalat, siis võime olla kindlad, et õli enam pinnale ei tõuse. Lahjendame schellaki 7-8% või lisame tampooni sisse ainult piiritust (sinna on kindlasti eelnevatest kordadest jäänud piisavalt schellakit, mis annab meile soovitud kontsentraadi). Finišeerime – anname lõpliku pinnaläike ja elu kogu esemele.

Finišeerida võib ka lubjatolmuga:

  • kogu poleeritud pind kaetakse lubjatolmuga ja hõõrutakse kuiva tampooniga. Seejärel pühitakse kogu pind kuiva ja puhta lapiga puhtaks kuni on saavutatud kõrgläige;

  • kasutada võib ka mõni tilk väävelhapet.

Schellaklakk on ilus ja suursugune. Ühegi teise lakiga ei ole võimalik nii kaunist pinnakatet saavutada. Laki ainukesed puudused on temperatuuride-, niiskuse- ja alkoholi nõrk taluvus. Eelpool loetletud ained kahjustavad laki pinda väga kiiresti.

Aegade jooksul on välja mõeldud igasuguseid võtteid kõrvaldamaks neid laki puudusi:

  • Üks võimalus on nn.kopaalpolituuri tegemine.Võetakse 4 osa kvaliteetset schellakit ja 1 osa pulbriks peenestatud kopaali, lisatakse 8 osa piiritust ning segatakse ja soojendatakse vesivannis. Segu hoitakse soojas, et kiirendada lahustumist. Schellak lahustub kiiremini, seepärast on kasulik lisada eetrit. Kui on saavutatud tumekollase värvusega vedelik, valame ülemise heleda osa ära.Seejärel segame allesjäänud vedelikukoguse sama hulga piiritusega. Saadud helekollase vedeliku paneme mõneks ajaks sooja kohta – hiljem kurname vedeliku ja segame siis schellaklaki lahusega. Saadud produkt on kuumusekindlam, talub paremini niiskust ja on püsivama läikega.

Kopaali on võimalik lahustada kiiremini piirituse aurudega. Võtame pikakaelalise klaaskolvi ja täidame selle kuni 1/3-ni kuumutatud piiritusega. Asetame peenestatud kopaaliga täidetud kotikese kolbi, mõne sentimeetri kõrgusele piiritusest. Kuumutame piiritust veel kord, samaaegselt jälgime, et piiritust ei läheks keema. Saame läbipaistva kopaalpolituuri

Kopaalvaik.

Eristatakse pehmet ja tugevat kopaalvaiku. See on merevaigutaoline, kaevandatav kõvastunud puuvaik (=dammara vaik), mis esineb looduses kuni rusikasuuruste kamakatena.

  • lakki toodetakse tärpentini ja eetri abil; tugevad vaigud sulavad 340o ja pehmed 180o juures.

Draakoni veri on Ida-Indiast pärit palmipuu, mille viljadele ilmuvad kuumusega tumeda vere tilgad, mida lahustatakse alkoholis, bensoolis, naftas. Mööbli ajaloos võib jälgida perioodi, kus draakoni verd on segatud schellaklaki sisse, millele ta annab punaka varjundi.

Sandarakk on Kagu-Hispaanias ja Põhja-Aafrikas kasvava okaspuu lõhnav vaik. Müügil on kõrgema sordi sandarakk. Pulbriks tehtuna lahustub piirituses ja tärpentinis; on väga tugev, pehmendamiseks võib lisada kastoorõli.

Kõiki neid aineid võib kasutada schellakpolituuri tugevdamiseks.

Schellakpolituur on kallis ja seetõttu on läbi aegade püütud leida talle asendusaineid, kuid tõsi, ühegagi ei ole saavutatud schellakpolituuri ilu.

Üks asendajana kasutamist leidnud aine on kampol, mis on männivaigu destilleerimisel saadav kollakaspunane kõva vaik.

Kampol ei kuiva ega kõvene võrdväärselt schellakpolituuriga, vaid jääb sellest nõrgemaks. Kampolit on võimalik ära tunda lõhna järgi. Kampoliga kaetud pinnale ei taha schellakpolituur hästi peale hakata.

  • Kui on vaja selgusele jõuda kumba ainega on tegemist, tehke kontsentreeritud suhkru- või soolalahus, millele lisage vett senikaua, kuni kampol pinnale ujub või schellak põhja langeb, sest on veest raskem.

Palju kasutati ka teisi erinevate vaikude segusid, mille koostis oli firmade poolt salastatud ning mis kandsid ainult numbrimärke. Seepärast on sellistega kokku puutudes väga raske lahendusi leida.

Prantsuse polituur

  • Võtame 75g peenestatud kopaali, 75g kummiaraabikut ja 75g schellakit ning segame need ühes liitris piirituses. Segu sulgeme kinnisesse anumasse (soovitav klaasist) ja asetame sooja; kiirema ja ühtlasema sulamise tagamiseks loksutame anumat. Seejärel kurname segu läbi tiheda materjali ja … head poleerimist !